Järjepidevuse võit

Aastail, mil ma korrapäraselt trenni ei teinud, olin paha tuju ja jõuetuse ohver.

Minu täiskasvanuelus on olnud kaks aastat, kus ma ei teinud põhimõtteliselt üldse trenni. Õppisin magistrantuuris kunstiteadust ja kuna see oli paras väljakutse, siis olin naelutatud konspektidesse. Arvasin, et õppimise ajal tulebki olla hästi tõsine, kuid kogu selle tõsisuse kõrvalt olin ka pidevalt pahas tujus ja stressis ning elasin oma nunnud ja mitte nii nunnud nõrkushetked kaaslase ja pere peal välja.

Olin endale tekitanud mingisuguse ettekujutuse ja raamistiku, et selline see periood peabki olema. Kes julges kahelda, neile nähvasin, et teistmoodi ju ei saa. Enesele mõistmatult olin oma paha tuju ja jõuetuse ohver.