Esimest korda maratonil: kas need ongi needsamad sügavad filosoofilised mõtted, mille üle jooksurajal juureldakse?

Mille pagana pärast maksta 60 eurot, et veeta 5 tundi ja 20 minutit oma vabast pühapäevast mööda Tallinna tänavaid lidudes? Ega enne ei tea, kui ise järele ei proovi.

Milline on minu suhe jooksmisega? Kui otsida paralleele inimsuhetest, meenutab see kangesti neid armulugusid, kus tuttavad ollakse juba lapsepõlvest, kuid teineteise leidmiseni jõutakse mingil müstilisel põhjusel alles aastakümneid hiljem.

Noorusajal ei tekkinud mul jooksmise vastu kordagi tõmmet. Tegin seda alati rohkem kohustuse (loe: kehalise kasvatuse tunni) kui tahte pärast. Mäletan mitmeid kordi, kui õpetaja otsustas meid saata staadioni asemel pikemale linnaringile. Ma ei tea, mitu korda ma selle distantsi päriselt otsast lõpuni läbisin. Eredamalt on meeles, kuidas istusime tüdrukutega kambakesi koolimaja kõrvaltänavas õunapuu all, nosisime pea kohalt nopitud vilju ja jälgisime kella. Kui aeg tundus küps, tegime paar kiiremat sammu, et võluda palgeile usutav puna. Olime ju ometigi pikast tiirust rampväsinud. Kaval petuskeem toimis esimese vahelejäämiseni.