Anne & Stiili peatoimetaja: uhkuse tundmisel ja eneseupitamisel on vahe

„Naabritädi, ma olen täna uudistes!“ hõikasin jooksu pealt üleaedsele. Tädi, kes parajasti riisus lume alt välja sulanud lehti, lubas kindlasti vaadata. „Kell üheksa, „Aktuaalses kaameras“,“ tuhisesin uhkelt koduväravast sisse.

Aasta oli siis... ammu. Olin just tulnud Tallinna loomaaiast, kus oli kevadine heakorrastuspäev. Ka minu klassist moodustus üksus, mis käis riisumas ja metsaalust sodi koristamas – konisid, pudeleid ja loomulikult jäätisepabereid. Vaatlus paljastas, et just jäätis on suhkruvati kõrval üks loomasõprade levinumaid lemmiktoite.

Agaramad koristajad said korraldajatelt kingitusi, mina ühe kirsipunase nokkmütsi, mis jättis silitades sõrmele luksuslikult sametise puudutuse. Tõmbasin selle uhkusega pähe. Andsin seesama müts peas ka oma elu esimese teleintervjuu. Olin rahul. Nii koristamise kui ka fakti üle, et minust on saanud telestaar, keda kõik kodukülas tol saatuslikul kevadõhtul uudistest vaatasid. Ema, isa, vend, naabrid – kõik olid diivanile kupatatud.