Kiievi seltskonnatähest ettekandjaks Eestis: töö päästis mind

Kass õlal, koer käekõrval, kaks last embuses. Nõnda pages Tamila Nemtšenko märtsis oma kodust Kiievi vaikses eeslinnas. Nüüd võtab ta paagi kütust täis, pakib lapse ja loomad autosse ning sõidab koju tagasi. „See sõda kestab veel kaua. Minust on Ukrainas rohkem kasu kui siin,“ põhjendab ta oma (hull)julget otsust.

Jahe, kuid meelitavalt kuldne sügishommik. Minuti pärast saab kell 10 ja Kumu avab uksed esimestele innukatele kunstihuvilistele. Lisaks seljakottides turistidele seisab muuseumi sissepääsu ees pisikest kasvu sirge rühiga naine. Seljas hästiistuv latte-karva villamantel, näol tõsine pilk. See on Tamila, lähedastele Tala. Meelekindlalt teatab ta juba meie kohtumise alguses, et Venemaa tingimustel koostatud rahulepingule allakirjutamisest pole mõtet rääkida – see on ukrainaste jaoks liiga kõrge hind, mida maksta. „Ukraina võitleb lõpuni.“

„Mis sõda? Ema, lase mul magada!“