Kõik on õige

Olen elus käinud päris mitmes pulmas ja esinenud ka peaaegu kõigis rollides: lilleneiuna, sõbrana, sõbrannana, tütrena, isegi kontvõõrana… Kõik need peod on olnud erinevad, aga ühtmoodi meeleolukad.

Viimane pulm viis mind kevadel Pariisi, enne seda olin tähistanud heade sõprade mitmeteistkümnendat pulma-aastapäeva Tartus. Ma ei tea, kas nendel pidudel läks kõik plaanipäraselt või tuli ette ka viperusi. Kõige tähtsam – päevasõna „jah“ – kõlas igatahes täpselt nii nagu pidi: kaks korda. Ja muu polegi tegelikult oluline.

Kui ma olin päris väike, veetsime täditütrega suved maal ja joonistasime virnade viisi iseenda tulevasi pulmapilte. Kleidid olid uhked, peigmeestel kaharad vuntsid ja šikkide revääridega kuued.