Foto- ja videograaf, kellest oleks võinud saada taasiseseisvunud Eesti armastatud olümpiasangar

Vanaisa ehk Roman Neimann teeb kaameraga pilte. Fotosid ekstreemspordist, loodusest, hetkedest. Selliseid, mis nopivad kõikvõimalikelt maailma tippkonkurssidelt esikohti. Et staatilisest pildist veel vähe oleks- tema tehtud reklaamvideod on ühtviisi hinnatud nii siinses koduses Eestis kui kaugel piiri taga.

Aerutajast tippsportlane

Vanaisa parimad jäädvustused jõudsid mõne aasta eest Eesti fotokogumikku „Holy Shit Moments“. Varsti on sellele oodata ka jätku. Ent vabalt oleks võinud juhtuda, et Vanaisast oleks hoopis saanud taasiseseisvunud kauboikapitalistliku Eesti armastatud olümpiasangar.

Kuigi sündinud Tallinnas, kolis Romani pere Kohilasse. Sealne jõgi pakkus treeningvõimalusi tegijatele noortele aerutajatele. Aerutajatele, mitte sõudjatele.

„Meil oli treener, kes tegeles kõikide tolleaegsete Eesti tippudega. Kohila jõgi on madal, vesi on raskem. Kui läksime võistlustele, olime tegijad, sest meie treeningud olid palju raskemal veekogul. Aga 10 aastat tipptasemel aerutamist sai lõpu, sest kaua sa jaksad treenerina puhtalt entuka pealt oma hoolealuseid treenida. Kui treener lõpetas, ei olnud kedagi, kes tuleks asendama. Ta oli nii jõhkralt hea treener, aga see ei huvitanud kedagi. Raha oli zero ja mingitest sponsoritest polnud mõtet isegi unistada,“ räägib Vanaisa nüüd, aastaid hiljem. „Oleks olnud treener või mingigi finantsiline tugi, oleks edasi teinud. Aga polnud mingitki ideedki, kuidas jätkata. Veits tiineka tunne oli ka, et saadaks kõik kuradile.“

Noorukina kulgeski elu ühest trennist teise, naljaga pooleks viis korda päevas jõusaalist aerutama ja sealt edasi korvpalli. „Elu oligi üks suur trenn, üliäge tegelikult. Meil oli selline super sõprade punt. Sõbrad, tegevus, kõik oli paigas. Eks oli pidusid ja möllu ka. Aga tollaegsed sõbrad on täna ikka mu sõbrad. Mul on jõhkralt sõpradega vedanud,“ meenutab Vanaisa.

Erootikafilmid Soomest

Kaamera sattus Vanaisa kätte juhuslikult. „See, kui ma lihtsalt esimest korda kaamera kätte võtsin ja klõpsud tegin, on täiesti teine lugu võrreldes nende fotodega, mis täna mu stuudio seinal on. Isal kaamera seisis ja ma olevat teinud väga hästi pilte. Aga näidake mulle lapsevanemat, kelle arvates tema laps ei tee midagi hästi,“ muigab Vanaisa.

Hoopis humoorikam on lugu kuulsa soome televisiooniga, mis levis ka Kohilasse. „Eetrisse jõudsid esimesed erootilised filmid. Mõtlesin, et teeks pilti nendest. Jama oli see, et ma ei julgenud ju neid ilmutusse viia, sest olin sellises eas,“ naerab Vanaisa ja sõna otseses mõttes itsitame mitu head minutit üheskoos sellele olukorrale mõeldes. Hilis-puberteet ja kohmakas situatsioonikoomika erootikast, mis päriselt füüsilisel kujul jäigi kättesaamatuks.

„Reaalselt pilte tegema ja sellest midagi aru saama hakkas Vanaisa 20-selt. Spordist läks oma aeg juba mööda ja otsisin asendust. Tegelikult oli kurb jätta maha sport, mida oled viis korda päevas teinud. Oled kadunud. Leidsin endale ühest koolist sõbra, kes viis mu Rootsi sõna otseses mõttes hullule roadtripile,“ alustab Vanaisa juttu reisist, mis ilmselt kujundas paljuski tema tulevase elu ja huvid.

Süsimust mees ja valeidentiteet

„Avastasin lume ja mägede võlu. Läksime sinna ja see oli müstiline tripp, mille eest me ei maksnud mitte midagi. Laev, söögid, ööbimised- kõik oli tasuta. Stockholmist põhja sõitsime Rootsi õpilaspiletitega, mille sõber oli sebinud ja mis andsid mega soodustuse. Tüüp annab mulle selle õpilaspileti. Vaatan selle pilti, mille kohaselt peaksin olema must nagu öö, nimeks Amiroux. Mul on see siiamaani meeles. Kuidas ma seda seletan kontrolörile? Sõber ütleb, et chill, küll tema seletab.“

Nüüd ei jää minul enam naer seisma. Vanaisa loob sellest hetkest nii reaalse situatsiooni, justkui oleksin ise sealsamas kahe mõnusalt hullu Eesti mehega Rootsi rongis.

Tolle tripiga sai selgeks, et suusatamisega on „hooked.“ Nii kirjeldab ta ise. Üleüldse on Vanaisa jutus palju inglise keelseid väljendeid. Tuleb tunnistada, et tema hobide ja olemusega sobib see ülihästi. Paremini kui eesti keel.

Suusatada ta loomulikult ei osanud: „Come on! Panin sellist mäsa seal. Ma ei olnud päris kobakäpp, aga keegi ei õpetanud ka. Mäsa, mäsa, mäsa. Tegin pausi ja vaatasin, kuidas teised teevad. Sealt see hullumine tuli. Nats võttis aega, aga kui sa aru saad kogu sellest ekstreemspordist, oledki kadunud.“

Loodusjõud

Tundub, et Vanaisa oskab kasutada ära loodusjõude, et liikuda.. Mäesporti, surfi, rula. Oktoobri algul, mil vestleme, ütleb, et poolteist kuud pole laineid olnud, aga kohe tulevad. Vee peal teeb ta täiesti klassikalist surfi. Müüt on see, et seda siin Eestis teha ei saa. Aga rohkem ta ei räägi. Surf ja surfikohad on pühad.

Kui aerutamise värk ära kadus ja tulid mäed, siis on üks asi, mida on Vanaisale alati sisendatud. Style is everything. Surf on stiilne.

Meie vestlus hüpleb erinevatest ajalistest episoodidest surfist heliskini ja fotode tegemisest Eesti kuulsaima viinareklaami tootmiseni. Mulle näib, et Vanaisa elus moodustavad puzzle erinevad tükid erakordse terviku. Ei oleks kuulsaid fotosid, „Holy Shit Moments“ kaubamärki ega raamatut, kui poleks ekstreemsporti ja vastupidi.

Kui Vanaisa esimest korda Snowboarder ajakirja luges, oli ta sellest täielikult lummatud. Peas vasardas küsimus, kuidas selliseid fotosid tehakse. „Kolm faktorit, mis tegid pildist aasta parima foto- koht, valgus ja action. Lebo ju,“ ütleb Vanaisa.

Filmi ja foto vahel

Üsna pea panigi ta juba kinni Salomoni ülemaailmase fotokonkursi ja hakkas ka filmima. „Film jõudis mu ellu väga kummalisel moel. Tol ajal olid action-spordi filmid megakõva sõna, nende täielik tippaeg. Vaatasin neid nii, et muud justkui ei teinudki. Läksime ühe sõbraga roadtripile, tegime sellest pulli pärast filmi endale. Filmisime jack-assilikku sisu.“ Edasine on ajalugu.

Vanaisa on teinud nii spordifilme kui ka muusikavideosid. „Foto saab samamoodi tükkideks võtta nagu filmi. Igal alal on oma ajakiri, pildistad kas lumelauda, surfi ja üldine arvamus on, et sa saa kunagi kõigis heas olla. Aga ma võtsin need järjest ette ja hakkasin proovima.“ Tänaseks ehivad tema fotod kuulsate kontorite ja kodude seinu, ekstreemspordi, foto ja videoskenes on tegemist parimaga.

Paratamatult tekib teda kuulates küsimus, et kes ta siis on professionaalses mõttes. „Mul ei ole sellele vastust, sest alati, kui seda küsitakse, mõtlen, kes ma siis olen. Video või fotomees. 90% rahast olen ma teeninud ikkagi filme tehes.“

Kõige suuremad asjad on Vanaisa teinud Mountain Dew jaoks, mis USA-s ülituntud ja tegija jook. Klientide hulgas figureerivad Shell ja Red Bull.

Holy Shit Moments

Paratamatult tekib Vanaisa fotosid vaadates küsimus, et kuhu võiks veel reisida inimene, kes on suusatanud maailmaäärel ja surfanud kohtades, mis lihtsurelikule ilmselt igaveseks unistuseks jäävadki. „Mul pole seda, et kus ma tahaksin olla. Nii palju ägedaid kohti on. Üles haibitud kohad pole üldse nii kõvad.“

Üks käre seiklus, nagu Vanaisa selle kokku võtab, oli Islandil. „See oli võibolla kõige lähedasem surmale. Ülinaljakas lugu samas. Olukord tekkis nii suvalisest asjade kokkulangemisest. Tegin reklaamishooti. Kolmas päev. Viimane päev läksin helikasse (helikopterisse), et filmida ära kõik Islandi vaatamisväärsused ära. Klient hüppas ka peale. Davai. Lähme. Mina, klient ja piloot. See piloot oli päris rets vend, kes lendaski filmide jaoks. Juba see helikas oli ehitatud nii, et saab hullu panna. Kõik põhikohad käisime läbi, filmisin kaadri ära ja lendasime edasi. Jõudsime vee äärde, kus olid kõrged jääseinad. Kogu protsess on nii, et helikal on uks lahti. Ise istud nii, et jalad on rippu üle ääre, kaamera asjad on ees ja klient istus kõrval. Lendame nende suurte lumeseinade vahel. Muidu käib kogu jutt läbi kõrvaklappide, aga ühel hetkel klient tõmbab klapid maha ja hakkab togima. Mis värk on? Ütleb, et „What’s up?“. Mina vastu, et mismõttes What’s up? Filmime ju. Näitab näpuga piloodi poole. Samal ajal, kui me lendame seinte vahel, siis piloot skrollib Whatsappis. Järgmine hetk klient oksendab. Tiivik lööb oksevihma meile kabiini sisse. Sekundi pärast mul sama, oksendame koos. Tiivik toob kogu aeg okse tagasi, kõik aknad ka okset täis. Järgmine hetk hakkab filmidest tuntud tuut- tuut- tuut ohusignaal. Tõstan pead ja piloot on aknast väljas, joystick käes ja lendab. Suudan mõelda, et üks vale liigutus ja on pekkis. Pärast oli nii, et maandus ära, nühkis aknad puhtaks ja ütleb: „Let’s go, boys!“ Klient oli sellises šokis, et kutsus takso järgi ja läksime koju ära.“

Holy Shit! Mõtlen, et need viimased tunnid Vanaisaga vestlust on nagu tõesti Holy Shit hetked. Sellised, mida Vanaisa pole mitte üksnes ise kogenud, vaid läbi juttude, fotode ja video ka minu või sinuni toonud.