Ehtekunstnik Tanel Veenre isadusest: ükskõik mis raskused tulevad, lapsed on võimalus armastada jäägitult

Seitse aastat tagasi defineeris Tanel Veenre end kui „täis loomejõus ehtekunstnik, kassiomanik, peoloom, gei, unistaja, avastaja, töönarkomaan, habemik, romantik, gurmaan, materialist, idealist, egoist ja armuke“. Kõik need määratlused kehtivad praegugi. Lisandunud on isa.

„Seda ühist avastusretke, mida oleme lastega koos läbinud, on raske sõnadesse panna,“ lausub Tanel. „Laste saamine on väga isiklik otsus. Kuid ma julgustan seda mitte pelgama, olenemata varanduslikust seisust, vanusest või seksuaalsusest. Ükskõik mis raskused tulevad, lapsed on võimalus armastada jäägitult. See on vahetuim viis maailma armastust juurde luua.“

Tema kaksikutest tütar ja poeg on erineva natuuriga. Tanelit võib ära tunda mõlemas. „Kui poiss pigem sulgub oma maailma ja jääb sinna unistama, siis tüdruk on juba teel maailma vallutama,“ kirjeldab ta. „Poiss on filosoof – kui on valida multika ja „Aktuaalse kaamera“ vahel, siis kindlalt viimane! Joonistab detailseid Ukraina sõja plaane ja kosmosereise. Tüdruk on hästi eluterve, seltsiv, talle meeldivad tempokas muusika ja vinged riided, viimati heegeldas endale peapaela. Ja kui palju hoolivust neis on! Mul on vedanud, et nad on nii vaprad, probleemivabad, „lihtsad“ lapsed.“