LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist: kväärid kunstnikupaarid

Eesti kultuurilugu tunneb paljusid abielupaare ja sõpruskondi, kelle tutvus algas õpingute ajal Pallases ja Tartu ülikoolis. Kui varem on kunstiajaloolased ühe või teise kunstniku võimaliku homoseksuaalsuse üle spekuleerinud, analüüsides nende kujutatud motiive, siis hiljuti on leitud jälgi kahe kunstnikupaari vastastikusest poolehoiust. Nende seas Karin Luts (snd Viljandimaal Riidaja vallas ja külas 1904, srn Stock­holmis 1993) ja Natalie Mei (Mey, snd Kuramaal (Lätis) Liepa ̄jas 1900, srn Tallinnas 1975).

2013. aastal leidis kunstnikest õdede Meide elu ja loomingu uurimisele spetsialiseerunud Kai Stahl Eesti Kirjandus­loolisest Arhiivist Karin Lutsu ühe seni tähelepanuta jäänud kirjade kausta, mille ta oli enne 1944. aastal Rootsi põgenemist muuseumisse hoiule andnud. Kaustas olid Natalie Mei kirjad Karin Lutsule aastatest 1923–1928. Poolehoiuavaldustest tulvil ja joonistustega illustreeritud humoorikatest kirjadest selgub, et noored naised reisisid koos, veetsid 1926. aasta jõulud kahekesi Meide kodus ja olid teineteisele kunstnikena toeks. Mei väljendas mõnikord kurbust, et ta pole mees, kes võiks Lutsuga abielluda ja talle tagada kõik mugavused ja vajamineva. Mõnel aastal aga polnud kummalgi suuremateks ühisettevõtmisteks raha. Lisaks on kaustas Mei alter ego Hans Kunerti luulevormis kirjutatud kogumik „59 kirja Kaale“, ajalehe väljalõigetest tehtud kollaaži tehnikas draamateos „Proua Irma“ ja viide, et Luts kirjutas Meile vähemalt ühel korral Leo varjunime all.

1944. aastal abiellus Karin Luts päev enne Rootsi põgenemist keeleteadlase Peeter Arumaaga. Noorpaari ärasaatmispidu toimus Natalie ja Lydia Mei kodus Nõmmel.