Masohhism on otsus tunda end halvasti, et seejärel tunda end hästi

Millisena sa masohhisti ette kujutad? Kas kuuekümne viie aastase eraettevõtjana, kes on kaetud libestiga ja kannab lateksist teenijannakostüümi, kidurad tuharad värisemas, kui Käskijanna oma piitsa viibutab? Või nõtke ja tagasihoidliku Anastasia Steele’ina raamatust „Viiskümmend halli varjundit“? Kas see olen mina, parajasti kuuris nutmas?

Ehk kujutad sa ette maratonijooksjat, kes läbib ebanormaalse arvu kilomeetreid palaval suvepäeval, peatudes ainult selleks, et oksendada laste mänguväljaku lähedal hortensiapõõsasse, sundides end seejärel edasi jooksma kauge finiši poole? Kuidas on lood aga teravat pipart armastava inimesega, kes vannub karrit süües, endal põsed punased ja otsmik kaetud higikihiga?

Kui räägin masohhistist, kas kujutad ette kedagi, kelle nahka katavad tätoveeringud, nägu ehivad metallneedid ja hõbedast rõngad? Kuidas on lood aga nende masohhistidega, kes jooksevad keset talve jäisesse vette või löövad oma sõbra tagumikule laksu, et ühineda nende erilise klubiga?