Anne & Stiili peatoimetaja Kelly Kipper: küünal mannakreemile

Mõtlesin ükspäev toidupoes uidates igasugu retrohõrgutistele, mida pole ammu saanud: leivasupp, saiavorm, mannakreem, kakaokissell... Siilikujulised pasteedipesad ja sakiliste redistega kaunistatud rosolje. Ja issake, sügisel purki pistetud tomateid pole sada aastat söönud!

Kõiki neid roogi valmistas imehästi minu kadunud vanaema. Lausa nii oivaliselt, et mitte ükski kooli- või lasteaiakogemus ei suutnud seda seltskonda minu jaoks paariateks muuta. Isegi mitte klimbisuppi! Jaa, ma tean, et see pole toidurubriik, aga ma pean veel kärmesti mainima tema küüslaugukartuleid, mille retsepti olevat jaganud ühes pühapäevahommikuses telesaates Anne Veski isiklikult. See jutt võis küll olla linnalegend, aga kohe kindlasti olid need ainsad mugulad, mida võisin õhtu jooksul elegantse kahvlitõstega kasvõi kümme tükki kõhtu libistada.

Käes on teised jõulud ilma vanaemata. Kui viimati koos jõululaua ääres istusime, oli ta juba kuhugi teel, ootamas bussi pilvele. Pilk tühi, müristava temperamendi asemel kõhetu keha. Ta oli terve elu täiesti hullumeene organiseerija. Kuulge, ta planeeris isegi oma matuse ära, selle koha, menüü ja aja. Kuigi vanaema lahkus südatalvel, toimusid peied kesk juulikuud. Et oleks ikka ilus mälestada.