Lenna perelisast: ma pole oma peas mõelnud, et nüüd on kõik ja rohkem kindlasti ei tule

Lenna lükib süvenenult hõbedasi rõngaid ühest sõrmest teise. Lõppev aasta on teda õpetanud tõmbama pidurit, küsima, kas kõigele, mida elu kassikullasel kandikul ette kannab, tuleb ikka öelda jah. „Õnneks pole ma läbipõlemist kunagi kogenud. Tunnetan ära, kui olen ohtlikule piirile lähedal,“ mõtiskleb ta. Kui tunne kuklas koputab, on aeg viibata veiklevatele tuledele adjöö ja pöörduda tagasi koju. Sinna, kuhu süda päriselt kutsub.

Võru linn, viimane sügiskuu. Valgus on nii kuldne, et kesklinna madalad, vaoshoitult tuhkpruunid majad on justkui mingi nõidusliku võõbaga kaetud. Isegi Tamula järv mõjub kutsuvalt, mis siis, et ilm on nõnda karge, et iga lausutud sõna jätab õhku suitsja pilve.

Kell on löönud 12 ja tänavad tühjad. Kohaliku kohviku uksest sisse astudes saab pilt selgeks – käes on lõuna ja kaussidest kaob tummine kõrvitsasupp. Einela kõige viimases lauas istub Lenna, nina süvenenult märkmikus. Lohakas juuksesõlm pealael, seljas säbruline karvakampsun, jalas pontsaka tallaga Dr. Martensi saapad. Aga mitte tavalised, vaid sellised, mille külgedele on „maalitud“ justkui barokiaegne rikkalik lillesülem. Vormis on rokenrolli, sisus vaikelule omast romantikat, pehmust. Nagu kandjaski.