KATKEND RAAMATUST | Coco Chanel: ma olen lapseootel ja üks teist on isa

Legendaarset moeloojat Coco Chaneli imetletakse tema peene stiili tõttu, mida väljendab näiteks ta kuulus väike must kleit, ning laialt on tuntud tema parfüüm Chanel Nº 5. Publikule esitletud fassaadi taga oli aga keerulise iseloomuga naine, kelle elu oli seotud intriigide ja salapäraste kuulujuttudega. Romaan „Pariisi kuninganna“ kujutab elavalt Chaneli elu nelja aasta jooksul natside poolt okupeeritud Pariisis – sellekohaseid fakte on avastatud hiljuti päevavalgele tulnud sõjaaegsetest dokumentidest. Avaldame katkendi raamatust.

Royallieu

1905

Sel õhtul, mis muutis igaveseks mu elu, oli château täis Étienne’i sõpru. Kõik olid kohal, et pühitseda Étienne’i viimast võitu Longchampis Pariisis hobuste võiduajamisel. See oli kaunis õhtu. Külalised jõid terrassil šampanjat ja vaatasid päikeseloojangut Compiègne’i mägede kohal.

Hämaras raamatukogus lebasin ma koos Boyga kanapeel ja ta keha oli soe minu vastas. Neli kuud varem olime me oja ääres esimest korda armatsenud ning sellest ajast peale olid mu elu kõige õnnelikumad päevad. Ma polnud kunagi varem tundnud end nii armastatuna. Boy täitis mind rõõmuga. Isegi mu keha oli teistsugune, tundlikum ta puudutusele – mu rinnad olid täidlasemad, mu ihu pehmem ja sile nagu koor, mu kõht hakkas paisuma.

Boy armastas mind, ta vandus seda mulle iga kord, kui koos olime. Me olime spirituaalses maailmas ühendatud hinged, rääkis ta, me olime üks. Ta nimetas seda nähtamatute ühenduste ideed teosoofiaks. Ma olin lugenud kõiki selleteemalisi raamatuid, mida ta mulle andis, õppinud kõvasti ja hakanud ta põhiideedest lõpuks aru saama. Ma usaldasin teda täielikult. Ma uskusin Boy Capeli ja kõike, mida ta oli mulle õpetanud. Boy oli esimene mees, keda ma kunagi olin armastanud.

Ja viimane.

Sel õhtul, kui lamasime kanapeel ja Boy toetus küünarnukile ning kummardus mu kohale ja paitas juuksed mu laubalt kõrvale, kuulsin koridoris samme. Boy särk oli lahti ning ta püksid rebadel ja kinni nööpimata nagu mu pluuski. Ma tundsin end raugelt selles õhetavas armastavas udus ning ei hoiatanud teda piisavalt kiiresti ega liigutanud end. Kui uks avati, siis võpatasime mõlemad. Boy pööras ringi ja ma ajasin end tema taga sirgu, piiludes üle ta õla.

Étienne seisis uksel, käed külgedel, ja silmitses meid.

Ühe sujuva liigutusega tõusis Boy istukile, pööras end ja pani jalad maha. Mu pea oli tühi. Kui Boy hakkas särki kinni nööpima, tõusin tema selja taga püsti. Ilma et oleksin pilku Étienne’ilt pööranud, panin pluusi kinni, kattes oma rinnad, ehkki Étienne oli neid ennegi näinud. Mu pikad juuksed olid sassis ning langesid vabalt õlgadele, justkui oleksime püherdanud heintes, mitte raamatukogus. Ma teadsin, et näen väga korratu välja. Tundus, nagu oleks terve igavik möödunud pärast seda, kui Étienne ukse avas. Ma kuulsin, kuidas tsikaadid loojangul laulsid, justkui oleks maailmas kõik hästi. Ma kuulsin, kuidas hobused pruuskasid tallides, kui neid ööseks valmis seati, ning koera kauguses haukumas. Aeg-ajalt kostsid terrassilt kiledad naerupahvakud.

Étienne kogus end kiiremini kui meie. „Vabandust, et teid segan,“ ütles ta tuppa astudes. „Ma otsisin oma piipu.“ Ma jälgisin ta pilku – see libises üle kanapee kõrval oleva laua, mis asus akende ja raamaturiiulite vahel. Sellel oli ta piip, mõned väikesed kristallklaasid ning portveinipudel.

Ma ei öelnud midagi ja oleksin tahtnud kaduda.

Boy laksas kätega vastu põlvi. „Tule aga sisse, Étienne“ Ta toon oli liiga jõuline.

Étienne tuli üle toa, võttis piibu, pöördus tagasi ukse poole ja siis, ringi mõeldes, istus toolile meie vastas. Kuni ma oma pluusi kinni nööpisin, vaatas ta alla, tegeles piibuga, koputas seda vastu peopesa ja kummardus süütama. Boy pani püksirihma kinni ja saapad jalga. Seejärel istusime kõrvuti. Étienne nõjatus tooli seljatoele ja lakke vaadates tõmbas piibust pika sügava mahvi.

Mu esimene selge mõte oli see: Étienne palub mul nüüd Royallieust, mu ainukesest kodust lahkuda. Ja ma ei saanud lasta sellel juhtuda.

Étienne puhus huultelt tubakapurukese ja vaatas lõpuks meile otsa. Ta võttis portveinipudeli ning valas kummassegi klaasi kahe sõrme jagu. Seejärel heitis ta kulmu kergitades pilgu minule, aga ma raputasin pead.

Étienne sirutas käe välja ja Boy tõstis klaasi, istus jälle, aga maandus seekord minust eemal. Nad jõid vaikides. Hääled näisid nüüd kostvat kaugelt. Päike vajus silmapiiri taha ja tuba täitus varjudega. Ainus hääl oli mõne minuti jooksul vanaisa kella tiksumine nurgas.

Ma taipasin, et aeg on käes.

Étienne purustas vaikuse. „Nii,“ ütles ta. „Kas sa armastad teda?“

Boy hääl mu kõrval oli vankumatu ja kindel. „Jah.“

Étienne’i pilk liikus korraks üle meie. Seejärel, pead selga heites, kummutas ta klaasist viimase portveinitilga. Tõstes klaasi meie suunas, vaatas ta Boyle otsa ja ütles: „Hea küll siis, Capel. Ma annan ta sulle.“

Maa kõikus mu all. Ma vaatasin Boyle otsa. Ta noogutas vaevumärgatavalt, nagu oleks tehing tehtud.

Ma pöördusin Étienne’i poole, aga ei näinud ta näol viha. Ma näppisin pluusiserva ja võitlesin kasvava raevuga. Kuidas nad julgevad minuga niimoodi vahetuskaupa teha?

Tulivihaselt tõusin ma püsti ja tõstsin sõrme. „Palun vabandust, härrased,“ ütlesin ma, vaadates ühe otsast teise otsa. „Aga ma pole maitsev maius, mida laua taga ringi pakutakse.“

Boy silmad läksid suureks. „Coco, me ei mõelnud seda nii.“

Étienne’i kulm läks kortsu. Ta näis olevat segaduses. „Muidugi mitte, petite amie,“ ütles ta oma härrasmehetoonil – nii kindlal ja viisakal. Ta langetas pea ja vaatas mind. „Ma oleks pidanud küsima.“

„Kuule,“ sekkus Boy. „Mul on piinlik, Étienne. Ma oleks pidanud sulle kohe rääkima.“

Étienne ei teinud temast väljagi. Suits tõusis ta suunurgast, kui ta küsis: „Coco, kas sa armastad teda?“

„Muidugi armastan.“ Ma kummardasin, võtsin maast kingad ja vältisin ta pilku, et peita oma kogunevat viha. Kui end sirgu ajasin, kingad kummaski käes, pluus seeliku peal ripnemas, juuksed sassis ja huuled Boy suudlustest paistes, suutsin vaid mõelda, et Boy pole veel öelnud sõnakestki abielu ega selle kohta, et ta võtab mind oma tiiva alla. Ta polnud mõelnud tagajärgedele, kui Étienne meist teada saab. Ma põrnitsesin vihaselt üht, siis teist. Kummalgi mehel polnud millestki puudu olnud – peavarjust, voodist, toidust.

Siis tuligi mulle see mõte. Mu saladus pidi mind päästma.

„Ma tõesti armastan Boyd,“ kordasin ma. „Ja ma armastan sind, Étienne, teistmoodi. Aga kummalgi teist pole praegu mu tulevikuga pistmist. Isegi kui ma tahaksin, ei saaks ma Royallieust praegu lahkuda.“ Ma vaikisin, kogudes julgust, kui need kaks toredat meest mind ootavalt silmitsesid.

„Ma ei saa veel Royallieust lahkuda, sest ma olen... nagu öeldakse, lapseootel.“ Ja enne kui kumbki mees sai midagi küsida, lisasin: „Ja üks teist on isa.“

Boy hakkas läkastama.

Étienne asetas klaasi enda kõrvale lauale.

„Millal see on?“ küsis Étienne lõpuks.

Ma olin käinud lähedal asuvas külas ämmaemanda juures. Ma heitsin peaga. „Umbes viie kuu pärast.“ Ma peaaegu nägin, kuidas ta mõttes kalkuleeris. Aeg oli ebaselge, eostamise kuupäev oli umbes sellal, kui ma lahkusin Étienne’i voodist ja läksin Boy juurde. Ma vaatasin Boyle otsa ja nägin ka tema silmis küsimust. Aga ma ei suutnud kummalegi neist tõtt rääkida. Ma meenutasin endale, kuidas nad mõlemad olid saatnud mind koos Émilienne’iga minema sel nädalavahetusel, kui toimus ball.

Ma oleksin väga tahtnud Boyga abielluda, aga praegu juhatasid mind uhkus ja hirm – ta pidi mind ise paluma. Boy oli vandunud, et armastab mind, aga ma teadsin ka seda, et armukest võib maha jätta. Ent kui ma ütleksin talle, et tema on isa, ja ta jalutaks minema? Papa oli samuti vandunud, et ta armastab mind. Ja lahkunud.

Niisiis puiklesin ma kõrvale. Kuni Boy polnud mind naiseks palunud, teadsin, et olen kaitsetu. Ma vajasin Étienne’i. Ta oli sõber, aga ma pidin teda ära kasutama, kui tarvis oli. Ilma Boyta oli Royallieu mu ainus kodu. Ja niimoodi, kui kumbki mees polnud kindel, arvasin, et nad mõlemad aitavad.

See oli karm, ma teadsin. Aga tegelikult polnud see minu süü. Mina olin tüdruk ja nemad olid mehed.

Kuud möödusid. Boy ei esitanud küsimust, mida ma kuulda igatsesin, aga kohtles mind õrnalt, hellitas mind. Ka Étienne’i huvitas väga, kuidas ma end tunnen, mõtles, kas tuleb poiss või tüdruk ja millal ta siia maailma ilmub. Kas ma vajan patja, et selga toetada, kui me laua taga istusime. Kas ma ikka veel tohin ratsutada? Étienne pani ühe teenija mu mugavust kindlustama ja autojuhi mind ämmaemanda juurde viima. Inimesel, kes oli väljaspool meie väikest kolmeliikmelist perekonda, oleks olnud raske arvata, kumb neist kahest mehest oli lapse isa.

Mina juhtisin seda mängu. Ma teadsin, et laps on Boy oma, aga nädalad möödusid ja ikka veel ei maininud ta abielu. Algul tundsin masendust, hirmu, viha, solvumist. Aga ma hoidsin need tunded endale. Ma võitlesin nendega, kuni sain järk-järgult aru, et see pidev enesehaletsus varjutab rõõmu, mida peaksin emana tundma. Pealegi oli mul kaks meest, keda ma armastasin – erineval kombel – ja kes minu eest hoolitsesid. Ja Royallieu oli ikka mu kodu, nagu Étienne oli lubanud.

Ma veensin end, et pole mõtet Boyle mingit viimast tähtaega seada, et ta mind naiseks paluks. Boy armastus on päris, ütlesin ma endale. Ma pidin olema kannatlik. Jääma rahulikuks. Aja jooksul me abiellume ja loome perekonna. Ma olin selles kindel. Meie armastus oli tõeline.

Royallieus hoidsime koos Émilienne’i ja oma isikliku teenijaga rasedust saladuses. Ma olin väike. Ma lasin püksid lõdvemale ja pluusil rippuda. Ma kadusin kaheks viimaseks kuuks raamatukogusse. Ütlesin, et töötan uurimuse kallal, mille Boy oli mulle valmis pannud.


Täispikk romaan Coco Chanelist kannab pealkirja „Pariisi kuninganna“.

Uue raamatu leiad SIIT.