Mitte väga ammu tahtsin õega juttu teha ühest naabrist, kes kunagi meie lapsepõlve kodukandis elas. Mis aga kuidagi üle huulte ei tulnud, oli sellesama naabri nimi. Mis ta nimi oli?! Tundsin end nagu rikki läinud televiisor – pilt on, aga heli pole. Näiteid olukordadest, kus tundub, justkui keegi oleks mõttelõnga äkitselt kääridega läbi lõiganud, võiks tuua lõpmatuseni. Enamasti kestab segadus hetke, aga mõnikord möödub kogu päev justkui vati sees. Keskendumine on raskem kui tavaliselt.

Jaga
Kommentaarid