KURIOOSUM | Lenna poni põgenes idapiiri suunas
Lõppev aasta on Lennat õpetanud tõmbama pidurit, küsima, kas kõigele, mida elu kassikullasel kandikul ette kannab, tuleb ikka öelda jah. „Õnneks pole ma läbipõlemist kunagi kogenud. Tunnetan ära, kui olen ohtlikule piirile lähedal,“ mõtiskleb ta. Kui tunne kuklas koputab, on aeg viibata veiklevatele tuledele adjöö ja pöörduda koduse rahutunde juurde. Ainus, kes Setomaa kodus draamat teeb, on pere poni.
Lenna ja Lauri abiellusid eelmise aasta juunikuus. Kui pulmapidu hakkas sammuma koidiku suunas, kastis värske abielunaine – loor peas, trikoo seljas, kuu näitamas valgust – end üleni Tamula järve, joobununa õnnest ja armastusest. Paari poeg Kustil täitus novembris teine eluaasta. Lapse sündi meenutades ütleb Lenna, et kui maraton oli möödas (“Sünnitus on maailma raskeim protsess üldse!“), tekkis kehasse mingi ulmeline energia. Kuigi õed soovitasid naisel puhata, ei tulnud sellest midagi välja. „Olin veel tükk aega režiimil „Läksime“: teeme veel midagi ära!“ naerab ta.