Austria talvemuinasjutt

Novembri lõpus turtsatavad Austrias Ischglis tööle rajatraktorite mootorid, mägirestoranide ees tõstetakse päevitustoolid terrassile ja lükatakse struudlid ahju. Ja nii iga päev kuni aprilli lõpuni.

17 tõsist meest, õlleklaasid ees, istub ümber Galtürhofi hotelli restorani toekate laudade ja arutab midagi valjus saksa keeles. See midagi võib vabalt olla jalgpall, minu teooriat kinnitab nurgas helendav teleriekraan – ja kas mitte ei käi kusagil maailmas lausa MM? Seisatan ja kaalun võimalust jalga lasta enne, kui keegi mu saabumist märgata jõuab. Aga juba tõuseb hoogsalt vana tuttav Klaus, tõmmates kõigi pilgud mulle. Vaikus. Mõni üksik köhatus, keegi silub habet, keegi pühib õllevahtu suunurgast. Vaatan tõtt kambaga, kellest saavad minu suusalaagri treeningukaaslased eesseisvaks nädalaks.

Järgmine hommik algab palju helgemalt, suusahundid jagatakse nelja instruktori vahel gruppidesse ja avastan end kõige väiksemast rühmast koos Londonis elava Richardi ja instruktor Danieliga. Varsti olemegi liftis esimeste päikesekiirte puudutuses särama löönud lumiste mäetippude poole tõusmas. Daniel on just tulnud kuu aja pikkuselt puhkusereisilt Mehhikost, Richard pärit tegelikult Melbourne’ist ja töötanud enne Euroopasse kolimist mitu aastat Paapua Uus-Guineas – isegi kui nõlvadel kõik totaalselt ebaõnnestub, on huvitavad vestlused suusaliftides ja hulk ideid järgmisteks reisideks garanteeritud.