Tuur on selleks päevaks jõudnud Tallinna Vene kultuurikeskusesse. Enne show’d teeb Ann mulle kiire ringkäigu muidu suursuguse hoone tagasihoidlikes lavatagustes kambrites. Seal ringi kolades taipan, et Annist ei õhku huumorit mitte ainult prožektorivalguses, vaid see hõljub pilvena tema ümber kaasa. „Ardo, Eesti kõige naljakam mees,“ tutvustab ta mulle naerulsui üht oma kolleegi, kes meid ukse vahelt piilub. Peagi esitleb ta samade sõnade saatel kõiki oma kaasteelisi. Tunnistan, ajab itsitama küll. Miniekskursioon tehtud, saadab ta mind minu istekohale saali tagumises otsas. Mõnekümne minuti pärast lavale astuv humorist libistab samal ajal häälestuseks kiirelt alla ühe purgi energiajooki. „Et pulsi lakke saaks,“ nagu ta ise ütleb. Ja siis hakkabki pihta! Koomikud tulevad järgemööda lavale, neist igaühel on publiku naerutamiseks napilt kümme minutit. Ann astub lavale teisena, valmis kasutama oma tähtsaimat relva – meisterlikku huumorit. Ja kohe selgub, et sealt torust juba tuleb...

Jaga
Kommentaarid