Enamikku naisi vägistatab keegi, keda nad tunnevad, tihti on selleks...

Lihtsam on uskuda, et naised ja tüdrukud on ise kuidagi seksuaalses rünnakus süüdi, kui et teha muudatuste algatamise ohtlikku tööd – ohtlikku sellepärast, et sageli asetab see mõjuvõimsad mehed ebamugavasse olukorda. Mul on sel teemal regulaarsed ja kirglikud vaidlused ühe oma eaka naissoost sugulasega.

Ta usub, et inimesed, keda on seksuaalselt rünnatud, oleks lihtsalt pidanud olema ettevaatlikumad ja ma kahtlustan, et ta arvab nii sellepärast, et see rahustab teda ja annab talle tunde, et tegemist on valikuga. Sest alternatiiv on hullem. Alternatiiv on see, et ta ei saa midagi teha, et seda vältida ja seega ei saa ta ka oma tütreid, tütretütreid, oma sõpru, iseennast kaitsta. Omaenda ahistamises kaassüü võtmine võimaldab meil trauma üle elada, kuid see takistab meil samal ajal sellega silmitsi seismast. Niimoodi taastoodamegi maailma, kus naistele annavad neid armastavad inimesed nõuandeid sisuga, et oma turvalisuse huvides ei peaks nad öösiti üksinda jalutama. See on meie valik – valik, mida teeme omaenda heaolu nimel, et vähendada riske. Aga see pole seksuaalne vabadus. See on midagi muud.

Seksuaalset vabadust pole võimalik saavutada seni, kuni tüdrukud on endiselt ebaolulised. Ja tüdrukuid koheldakse ebaolulistena järjest ja järjest: ülikoolilinnakutes ja väikelinnades, kus keskkoolide jalgpalliässad on noored kuningad hotellitubades igas maakonnas igal kontinendil. Tüdrukuid koheldakse kui süljekaussi, kuhu jätta enesejälestamise tunne, mida sa alla ei neela. Tüdrukud koristavad su maja. Tüdrukud peidavad sinu häbi tõendid. Ja kõige hullem asi, mida tüdrukud saavad teha, on keelduda olemast selline tumm anum.