Seksiuurijate vigane mudel, millel on tänapäevaste teadmiste valguses kolm olulist puudust

Kui keegi ütleb, et tal on probleem vähese ihaga, siis kas see on päriselt tema enda viga? Miks arvatakse, et seksima peab rohkem? Kui palju too rohkem on ja millise õnne see meie õuele toob? Miks ihaga seonduv meile nii väga korda läheb? Päriselt, miks?

Esimene põhjalik uuring, milles käsitleti seksuaalset iha, avaldati 1966. aastal USAs ning selle autorid olid Virginia Johnson ja William Masters. Kui oled näinud Netflixis sarja „Masters of Sex“, siis just need nad olidki. Johnson ja Masters uurisid seksi. Nad vaatlesid oma laboris, kuidas inimesed seksivad. Mõõtsid ja kaardistasid, kuidas erututakse, kuidas erutus kasvab, kuidas orgasme kogetakse ja seejärel taastutakse. Selle uuringuga lõid nad seksuaalse reaktsiooni mudeli ja see, mida nad omas ajastus väga puritaanlikus teadusmaailmas saavutasid, oli absoluutselt vapustav. Aga. Sellel mudelil on tänapäevaste teadmiste valguses kolm olulist puudust ja suuresti just need ongi naiste iha käsitlemise viltu vedanud.

Esiteks oli uuringu lähenemine meestekeskne ja lähtus naiste reaktsioonide uurimisel meeste füsioloogiast. Teiseks käsitles uuring seksi vaid füüsilise aktina, jättes kõrvale asjaolu, et seksis on ka psühholoogilised ja sotsiaalsed komponendid. Kuidas oleks seksida jälgitavas ruumis, klaasi taga, andurid küljes, teades, et sind jälgivad kaks või enamgi teadlast, vaatavad su pulssi, nahavärvi, suguelundeid? Tõsi, kõiki see ei häiriks. Enamikku aga ilmselt küll ja arvestades ajastut, võis see naistele sootuks teisiti mõjuda kui meestele.