Head Valentino-päeva!

Praegu on viimane aeg hakata mõtlema sellele, mida oma kaaslasele sõbrapäevaks kinkida. Kui see muidugi on sinu teema. Kui ei ole, siis pole hullu. Ja olgem ausad, enamasti ajab asja ära ka tavapärane „proovin kuhugi laua saada ja seisan 15 minutit lillepoesabas, et valmiskimp või kolm roosi osta“ mõtteviis.

Meeste perspektiivist on asi võrdlemisi lihtne. Me teatavasti ei toimi matemaatiliselt nagu deterministlikud algoritmid, pigem nagu juhuslik valik ja Monte Carlo simulatsioon. Viimast mäletavad ilmselt need, kes ülikoolis reaalainetega lähemalt tutvunud. Kes pole kohtunud, siis sisuliselt tähendab see mitut täiesti juhuslikku valikut üksteise otsa, kuni lõpuks kuhugi välja jõutakse. Umbes sarnane olukord, kui sa mingisuguses elulises kriisis mõtled: kuidas ma küll siia jõudsin? Asjad juhtuvad põhjusega ja enamasti on viimased meie enda valikud.

Valentinipäeva paraku ei saa valida. See päev lihtsalt on igal aastal kalendris nagu inshallah kirikus ja aamen mošees – mingil määral täiesti kohatu ja sisuliselt mitte väga erinev mõnest teisest päevast. On meie valik, kuidas sellega hakkama saada.