AASTA PARIMAD LOOD | Sõjaajaloolane Sandra Niinepuu: ma ei mõista, kui naeru­vääristatakse naisi supikatlaga

“Pöördelised ajad on huvitavad, sest siis avalduvad inimloomuses tahud, mis muul ajal peidus on,” räägib sõjaajaloolane Sandra Niinepuu (35). Lõbutsemine lastakse lendu, tabud aga lükatakse sahtlisse. “Selle taga on puhas psühholoogia — sa ei tea, mida homne toob. Kas seda üldse tulebki.”

“Aeg-ajalt ütlevad sõbrad mulle mõisapreili ja ma ei paranda neid!” lausub Sandra kavalal muigel. “Mulle tõepoolest meeldib kõik, mis ilus ja suursugune, sealhulgas väärikad mõisad ja nende aja­lugu.” Detsembris, oma sünni­päeva­kuul, sõitis ta üksinda Sagadi mõisa, et teha mitte midagi. Polnud seal uhket spaad ega sabakuubedes keel­pilli­kvartetti. Aga oli manna­kreemikarva mõisa­hoone ja sellele sekundeeriv taevas. Äsja maha sadanud lumi. Ideaalne olustik jalutus­käikudeks inim­tühjas mõisa­pargis. Mõtisk­lusteks, kuidas siin kunagi elati.

Sandra “kodumõis” on Viimsi — endine kindral Johan Laidoneri suvekodu ja praegune Eesti sõjamuuseum, kus ta komm­unikatsioonijuhina tegut­seb. Taltsutamatud lokid hõlk­jatel õlgadel, tuiskab ta male­ruutu laotud kahhel­kividelt valgusküllasesse saali. “Kas teeme minust pildi koos kuuli­pildujaga?” viitab ta saali kroo­niks olevale sõjamasinale. Tõsi, nalja Sandra armastab, eriti piprasemat. Ja naer on tal kõlav.