JÄRJEJUTT | IV osa: prantslased ei kanna riideid, nad kannavad outfite

Hommikuti, kui Emilyga kodust välja astume, on õues karge, ent päikeseline. Teisel pool tänavat on end tihti sisse seadnud üks aasiapärase välimusega noormees. Ta seisab keset Jeanne d´Arci platsi, mikrofon käes ja suur kõlar kõrval. Tema repertuaaris on prantsuse laulud, aga viisi ta ei pea. See, kuidas ta sellest olenemata kogu hingest täiest kõrist „La Boheme'i“ laulab, toob alati naeratuse näole.

Olenemata oktoobrikuu lõpust võime päevasel ajal kanda endiselt suvekleite. Hommikud on aga jahedamad ja nii tõmban Emilyt kooli saates jalga pehmed soojad dressipüksid ja selle peale suure kapuutsiga pusa. Jube mõnus on, aga ainult seni kuni jõuan tänavale prantslaste keskele.

Siis on tunne nagu selles unenäos, kus avastad järsku, et oled keset võõraid inimesi pidžaamas või veel hullem- ihualasti. Prantslased on alati elegantsed. Mul on tunne, et nad ei tuleks selle pealegi, et läbi vanalinna dressides kõndida. Eva Maria ütles selle kohta tabavalt: „Prantslased ei kanna riideid, nad kannavad outfite!“. Tõepoolest, isegi iganädalase hilbuturu lettidel on riided moekalt ägedateks outfittideks kokku sobitatud. Seega sean endale eesmärgi - tuleb hankida endale mugavad riided, mis näeksid elegantsed välja!