Parukas, stiletod ja bravuur

Puutepunkti muistsete eestlastega leiab küll. Sest mis oli oodatuim lõbustus hilissügisel, kui maad võtsid külm, märg, pori ja kõhukorin ning isegi püha allikas tundus muutuvat sogaseks kui süldikeeduvesi – jah, võib-olla toonane ainus meelelahutus? Eks ikka kadripäev, kui pimedusest ilmus äkki keegi, kes kandis heledat riiet, oli lahke, laulis ja viskas tarepõrandale peotäie õnnetoovaid herneid. Nõnda ei tohiks drag'i „jooksmisele“ viltu vaadata keegi, eriti see, kes kasvõi kordki kadripäeval kardinast keebi ülle tõmmanud.