Melrose Place Kalamaja moodi: mu korter on kui üks tuba suures majas. Ma ei ela eraldiseisvalt, vaid kuulun kuhugi

Tänapäeval ehitavad arendajad tuhandeid ühesuguseid üürikortereid – aga elanikud on need, kes teevad oma stiili ja eluviisidega majakarbist kodu.

Olen oma kodusse silmini armunud. Mõttes vaat et emban teda tänulikult igal hommikul ärgates ja koju tulles on soe öelda: tere, kodu!

Ka naabritel on sama petrooleumsinine sein, valge esikugarderoob ja hele köögisaar, must matt köök ja korteri ehk tähelepanuväärseim osa – klaassein elutoa ja magamistoa vahel. Isegi mõned valgustid, kardinad ja mööblitükid on samad... Ometi on kõik neli kodu erinevad. Astud sisse ja ruum jutustab elanike loo. Võõras inimene saaks meie juures Sherlockit teha: järeldada üht-teist minu raamatukuhjadest ja kirjutuslauast, Reeda kokaraamatutest ja ehk isegi see on kõnekas, et fotograafil kodus ühtegi pilti ei ole?