Öeldakse, et vee väärtust tunned siis, kui kaev on tühi. Nii läks ka minuga. Pärast 2007. aasta tantsusaadet, mis tõi mind korraks tantsu juurde tagasi, tehti mulle palju treeneritöö pakkumisi. Võtsin kõik avasüli vastu. Ja siis see juhtuski. Pingutasin üle. Mõlemasse pöida tekkisid koormusmurrud, mis päädis sellega, et ma ei saanud enam ühtegi trenni teha. Ei joosta ega tennist mängida, ei tantsutrenne anda ega kontsakingi kanda. Enne, kui olin terve, igatsesin istuvat tööd. Kui olin puhta vigane, mõtlesin ainult sellele, et saaks vaid uuesti liikuma. Rootsi vahetusüliõpilaseks minnes alustasingi pilatesetreeningutega, et keha taas joonele saada. Saatuse tahtel ja suurest kirest ala vastu sai aga hoopis minust endast peagi treener.

Jaga
Kommentaarid