Fotografiska Eestisse jõudmise pöörane lugu: täna võiks võtta rahulikumalt, aga ei taha

„On nädalavahetusi, kus mõtlen: appi, ma ei jõua esmaspäeva ära oodata,“ hõikab Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents põlevi silmi. Just temal sündis aastaid tagasi kuratlikult hea plaan tuua fotomuuseumide enfant terrible Eestisse. Daamid ja härrad, sättige end mugavalt sisse, sest ees ootab meeleolukas ajalookruiis liinil Stockholm–Tallinn.

2012. Stockholm, Slussen. Ühenduslüli toretseva vanalinna ja hipsterliku Södermalmi vahel. Silmapiiril tornivad Gröna Lundi krussis Ameerika mäed, esiplaanil Viking Line’i punavalge armaada. Kell on üheksa õhtul. Maarja töötab Swedbankis ja on parajasti tööreisil. Kolleeg, kes teab naise kunstihuvist, soovitab tal pärast koosolekuid külastada üht muuseumi. Sedasama punastest tellistest laotud maja, kust ta parajasti sisse astub. Kunagi tegutses selles Ferdinand Bobergi 1910. aastal projekteeritud hoones Stockholmi sadama toll. Sajand hiljem tuksub seal Fotografiska muuseumi elujanune süda.

Maarja ei tea veel, et see hilisõhtune piletiost muudab tema elu jäädavalt, sest näitusesaali tintjatele seintele tõmmatud Robert Mapplethorpe’i pildid äratavad temas midagi nii sügavat, et seda vaigistada pole enam võimalik.