Koomik Ann Vaida oma esimesest tuurist: vaatasin kohe, et kurat, nad naeravad liiga palju ossinaljade üle

Ann klõbistab päeval kella viieni arvuti taga. Pärast seda köhatab ta hääle puhtaks, sest aeg on hüpata koomikusussidesse.

Ühel päeval köidab minu tähelepanu Comedy Estonia sügistuuri kuulutus. Plakatil poseerib kokku üheksa vahvat kuju. Neist kaheksa on mehed ja ainult üks esindab õrnemat sugu. See on Ann Vaida. Kuigi minu nähtud püstijalakomöödiate saldo on nii nukker, et selle järgi oleks rumal põhjapanevaid järeldusi teha, püüan oma peas mõelda koomikutele, keda varasemast nimepidi tean. Avastan, et viimane kui üks on mehed. Kas stand-up ongi rohkem meeste ala? Või on Ann lihtsalt üks väheseid alal läbi löönud naisi? Otsustan, et oma silm (ja kõrv) on kuningas, ning lähen uurin järele.

Tuur on selleks päevaks jõudnud Tallinna Vene kultuurikeskusesse. Enne sõud teeb Ann mulle kiire ringkäigu muidu suursuguse hoone tagasihoidlikes lavatagustes kambrites. Seal ringi kolades taipan, et Annist ei õhku huumorit mitte ainult prožektorivalguses, vaid see hõljub pilvena temaga kaasa. „Ardo, Eesti kõige naljakam mees,“ tutvustab ta mulle naerulsui oma kolleegi, kes meid ukse vahelt piilub. Peagi esitleb ta samade sõnade saatel kõiki oma kaasteelisi. Tunnistan, ajab itsitama küll. Miniekskursioon tehtud, saadab ta mind minu istekohale saali tagumises otsas. Mõnekümne minuti pärast lavale astuv humorist libistab samal ajal häälestuseks kiiresti alla ühe purgi energiajooki. „Et pulsi lakke saaks,“ nagu ta ise ütleb. Ja siis hakkabki pihta! Koomikud tulevad järgemööda lavale, neist igaühel on publiku naerutamiseks napilt kümme minutit. Ann astub lavale teisena, valmis kasutama oma tähtsaimat relva – meisterlikku huumorit. Ja kohe selgub, et sealt torust juba tuleb...