Palju õnne, vana sõber!

Üheks objektiks, mida meie seltskonnale tutvustada sooviti, oli Kamppi vaikuse kabel. Viimane polnud aga tollal veel päris valmis, nii et kui mesitarukujulise hoone juurde jõudsime, ümbritsesid seda liivahunnikud ja kõrge tara. Kui teekaaslaseks olnud giidihärra – kaamelikarva villamantlis ja sumesinise siidisallis –, üritas kõnetada töömehi, kes parajasti kabeli ümber sagisid, ei teinud nad tema mahehäälset kõnet kuulmagi, olgugi et pöördumised kõlasid nii viisakas soome kui ka inglise keeles. Vastuseks vaid mühatused ja pahur pobin. Sisetunne ütles, et nüüd on minu kord, igaks juhuks tasub proovida, mispeale hõikasingi: „Tere! Tahaks sisse tulla!“