Inflatsiooni ajastul tuleks mõned rahaasjad suhtes kohe paika panna. Rahatark Liisi Kirch jagab väärt nõuandeid

Raha on religiooni ja poliitika kõrval kolmas tundlik teema, millel peatumine võib olla keerukas. Suhtes on rahast rääkimine aga möödapääsmatu.

Suhte alguses on raha ilmselt viimane asi, millele üldse mõelda tahaks. Nagu palju­del teistel paari­del, tuli ka meil elu­kaaslasega see esimest korda jutuks kuus aastat tagasi, kui otsustasime leivad ühte kappi panna. Pidime omavahel kokku lep­pima, kuidas jagame igakuised kommunaalkulud, maksame argiste toidukordade ja muu ühise eest. Kuna teenisime tol ajal üsna sama palju ja olime harjunud ise hakkama saama, lahenesid rahaküsimused kergesti — katsime kõik kulud enam-vähem võrdselt.

Hoopis keerukam vestlus ootas meid ees siis, kui otsus­tasime kodulaenuga suurema kodu soetada. Kuna elasime seni mulle kuulunud korteris, mille plaanisime anda üürile, et üüritulu eest kodulaenu tasuda, tekkis küsimus, kui suur osa uuest kodust hakkab kuuluma mulle (minu seisu­koht oli, et 100 protsenti) ja millise panuse võiks elu­kaaslane anda, et saaksime korteri lahkumineku korral pooleks jagada. Polnud just kõige lihtsam ülesanne tunnis­tada inimesele, kellega olin aastaid koos (vabaabielus) elanud, et ma ei usalda seda suhet piisavalt ega julge kõike naiivselt pooleks jagada, kui finantsiliselt kuuluks suurem amps justkui mulle…