Üürikorterite elanike lood: ärkasin selle peale, et ahistajast korteriomanik seisis mu voodi jalutsis

Kuidas käitud, kui elu veeretab teele põrgulikud naabrid või kui oodatud korteripakkumise asemel potsatab postkasti hoopis kutse hakata seltsidaamiks? Põgeneda, alistuda või politsei kutsuda, selles on küsimus.

Igaüks, kes on kunagi üürikorterit otsinud, teab, et see on paras peavalu ja ajakulu. Kui kulunud parketi ja võidunud tapeedi saab hõlpsalt välja vahetada, siis naabrid käivad stardi­paketiga kaasas. Muidugi on tüütu, kui kõrval­majas elav entusi­astlik pereisa pühapäeval enne kukke ja koitu muru­niidu­kile hääled sisse ajab, kuid see pole võrreldavgi hoovi­­kaaslasega, kes käib salaja su und valvamas. Triinul (32) on trillerite ampluaasse kuuluva stsenaariumiga kogemusi.

“Elasin tudengina Tartus ja üürisin majaosa. See võib küll kõlada uhkelt, kuid tegelikult oli tegemist küllaltki räämas ja poolenisti ehitusjärgus oleva majaga, mille kaks tuba olid enam-vähem elamiskõlblikud.” Samas hoovis oli veel teinegi maja, milles elas kinnistu omanik Elvar, keda naine varem ei tundnud. “Leidsin üürikuulutuse ühest Facebooki grupist. Alguses tundus kõik normaalne. Elvar tegi küll imeliku alatooniga nalju stiilis “kas sellest toast saab nüüd sinu neitsikambrike”, aga lasin need “killud” ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest sobivas hinnas üüripindu polnud just jalaga segada.”