JÄRJEJUTT | V osa: kes suudab süüa nagu prantslane?

Oh la la, kui oluline on prantslaste jaoks toit! Ma julgen väita, et üks tähtsamaid asju üldse. Sellegipoolest suudab nende kulinaarne äärmuslikkus mind ikka ja jälle üllatada. Las ma räägin teile mõned lood...

Ühel päikeselisel sügispäeval otsustasime sõita kuurortlinna nimega Cassis ja imetleda türkiissiniseid meresoppe ehk calanque’e. Enne otsustasime aga läbida lähedal asuva Väikese Printsi matkaraja. Sõidame mööda Cassis’ kitsaid käänulisi tänavaid ja arutame, et linn on muinasjutuline, aga ise ei tahaks nii mägises linnas elada. Ainuüksi selle mõtte peale tõmbavad tagumikulihased krampi.

Pargime auto umbes kilomeetri kaugusele matkaraja algusest ja otsustame ligi 35-kraadise kuumusega rinda pista. Vesi, mütsid ja päikeseprillid on meie truud kaaslased. Näeme välja nagu tõelised turistid. Seedermändide vahelt vilksavad türkiissinised merelaigud ja hulljulged noored, kes kõrgetelt kaljunukkidelt vette viskuvad. Kui oleme oma tiiru ära teinud ja otsustanud, et nii siinne Plage des pierres blanches (Valgete kivide rand) kui ka Plage bleue (Sinine rand) on oma kivikallaste ja äkiliste lainetega meie jaoks liiga hullumeelsed, istume ühte piiniamändide-alusesse välikohvikusse. Kujutage nüüd ette, et olete just läbinud matkaraja ja leiate tee äärest ühe mitte midagi ütleva rannabaari. Seinal on lohakalt kriidiga kritseldatud menüü ja sellel seisab: veise antrekoot, vasika ristluutükk, suured krevetid, kaheksajalg, tuunikala carpaccio, terved meripoisurid Provence’i vinegretiga.