Kui Liis pärast pandeemiat taas kodumaale tuli ja sõbrannaga kohvikusse läks, istusid nad seal kui kaks võõrast. „See oli mu elu üks imelikumaid kohtumisi. Inimene, kellega olin olnud nii lähedane, oli ühtäkki mulle nii võõras. Väga palju ootamatult piinlikke vaikushetki... Mäletan, et kui kohtumine lõppes, läksin Piritale jalutama ja mõtlema, et mis siis nüüd juhtus,“ meenutab naine. Sotsiaalmeedias oli ka vahepealsel ajal tihedalt suheldud, kuid päriselus polnud senisest kontaktist enam midagi alles jäänud.

„Õige pea sain aru, et minu elu seal oli läinud hoopis teistmoodi kui temal siin. Mina tegin karjääri ja reisisin põneva töö tõttu mööda maailma. Tema oli saanud esimese beebi ja olnud kodune. Minu töö ja tegemiste vastu ei tundnud ta enam vähematki huvi. Kuna mul puuduvad teadmised lastest, ei osanud mina ka temaga enam millestki rääkida. Meenutasime vaid varasemaid aegu ja kõik. Ühisosa oli kadunud,“ räägib naine.

„On nagu on!“

Liisi juhtumit ehk sagedat virtuaalset suhtlust, mis päriselus ei pruugi üldse nii ladus olla, võib nimetada ka illusoorseks sõprussuhteks. „Kui ühisosa, mõlemat huvitavaid jututeemasid ja huvisid on väheks jäänud, toimub paratamatult muutus ka suhetes. See on loomulik etapp,“ kommenteerib terapeut Pille Alaver lahku kasvamist ehk sõprussuhete lõppemise üht peamist põhjust. „Me ise isiksustena muutume ja areneme ning kõik ei pea meiega sammu. Sellesse tasuks suhtuda rahulikult ja aktsepteerivalt nii enda kui sõbra suhtes. Vahel aitab tõdemine: „On nagu on!“ Kui ise areneme ja muutume, muutuvad ka meie nõudmised ja soovid suhetes. Jah, see on täiesti normaalne, et inimesed kasvavad lahku, suhe ammendub ja on aeg edasi liikuda.“

Loe täispikka artiklit keerulistest sõprussuhetest ja sõpruse punastest joontest SIIT: Sõpruse punased jooned

Jaga
Kommentaarid