Lugemispuhkus linnas, millest laulab nublu ja mida kujutas Lindgreni raamatutes kunstnik Ilon Wikland

Lugemispuhkus kõlab nagu 19. sajandi lõpu vaesuva aadli igasuvine meelelahutus maakohas, kus piinavas igavuses polnudki muud teha kui pusida intriige ja harutada sonette. Ent nutikamaid investeeringuid teinud 21. sajandi raamatukoidel võib lugemiseks võetud puhkus ulatuda lausa paari aastani, taustaks maailma idüllilisemad rannad ja mäed. Kui esimene miljon veel teenimata, on hea teada, et pikk nädalalõpp Haapsalus mängib parimate lugemissihtkohtade edetabelis kõrgliigas. Mistõttu ma sealt end leiangi.

Nina vastu pisut määrdunud aknaklaasi surudes näen alguses ainult pimedust, millest siis õrnalt Haapsalu bussijaam välja joonistuma hakkab. Kõhn kuu valgustab porist parkimisplatsi, toeks kõrge kortermaja paari akna valgus. Käed sügavale taskusse surutud, sammun mööda inimtühja tänavat oma elu esimese lugemispuhkuse poole.

Kõik turismimaailma trende ennustada üritanud futuristid on suuremas segaduses kui iial varem. Ebatõenäolisemat aega lugemispuhkuste buumiks kui praegu oleks tõesti raske ette kujutada. Noored veerivad TikToki videoid, autorid rühmavad „päris“ palgatööl ja kirjastajad pakivad kontorid kokku. Pean nendega nõustuma, minagi ei näinud ennast ka kõige metsikumates unistustes sammumas lõikavalt külmas tuules Haapsalus, raske kott keha järjekindlalt halvasti puhastatud asfaldile lähemale painutamas, näol rahulolev naeratus, justkui ma tõesti ei tahakski kogu hingest olla kusagil mujal. Sest ma ei tahagi.