JÄRJEJUTT | VI osa: igahommikune prantslaste komme on poole aastaga Eesti perele külge jäänud

Ongi pool aastat Prantsusmaal elatud. Ühel hilisel veebruarihommikul, kui päike soojendab palgeid, taustaks laulavad meile tuttavad kevadlinnud ja tundub, et kõik kohalikud on tulnud linna peale ilma ja elu nautima, olen mina teel pagaripoodi. Just nii nagu üks õige prantslane hommikuti teeb. Taban end mõttelt, et nii mõneski mõttes oleme märkamatult nende kuudega prantslaslikuks muutunud. On aeg vaadata endid kriitilise pilguga kõrvalt ja kergelt muiata.

Kõige esimesena võtsime üle kohalike kombe igal hommikul pagariärisse minna, et osta üks värske baguette. See on ka loogiline – üks hea baguette on tehtud nii, et see on pealt krõbe ja seest pehme nagu pilv. Järgmisel hommikul võib sellega aga puid raiuma minna. Lisaks on see sai just paraja suurusega. Nii ei jää sellest järgmiseks päevaks suurt midagi alles. Kui nüüd kristalselt aus olla, siis me ei osta siin kunagi baguette’i. Sellenimeline sai on täitsa valge, natuke iseloomutu, ent siiski meisterlikult valmistatud sai. „Une tradition, s’il vous plait!“ küsin ma pagarilt tavaliselt. Kui baguette’i sisse võib panna ka lisaaineid, siis tradition peab valmima üksnes traditsioonilisel meetodil ja sisaldama ainult jahu, pärmi, soola ja vett. Selle koor on krõbedam, sisu õhulisem.

No ja kui nüüd veel päris aus olla, siis küsin ma tavaliselt hoopis „Une mi-crème, s’il vous plait!“, sest see tähendab, et minu tradition on natuke vähem küpsetatud ja seega natuke vähem krõbeda koorega. See, kui pikalt ma just jutustasin oma hommikusest saiaostust ja selle detailidest, näitab ehedalt, mida on pool aastat prantslaste keskel minuga teinud.