Seksuoloog: minu kliendid küsivad aeg-ajalt, kas soov füüsilist valu kogeda on okei või teeb see neist perverdi

Mis ühendab baleriine, vürtsika toidu nautijaid ja kikkpoksijaid? Sellest ja paljust muust, mis on seotud valuga, kirjutab Leigh Cowart, kes on raamatut kirjutades korraga nii uurija kui ka uuritav. Ta kirjutab elamustest, mida ta masohhistina kogeda soovib, ja loob seoseid enda praeguse valuotsingu ja minevikus toimunu vahel, olles lisaks teadusuurijale ka endine baleriin. Ta püüab inimesi mõistes mõista ka iseennast. Selle raamatu keskmes ei ole siiski vaid BDSM, vaid valu kogemise soovi vaadeldakse läbi inimeste erinevate valikute. Valu tahtlik kogemine avaneb näiteks talisupluse, ultramaratoni või religioossete praktikate läbi. Praktikaid, mille kaudu valu kogetakse, ja põhjuseid, miks soovitakse valu kogeda, on palju.

Raamat on huvitav põiming neurobioloogiast ja valu kogemise teaduslikust küljest ning inimeste isiklikest kogemustest ja tõlgendustest. Lisaks tõenduspõhise info jagamisele on Leigh Cowart võtnud raamatut kirjutades kanda aga veel paar olulist missiooni – raamatu olulised essentsid on mitmekesisuse jaatamine ja nõusolekukultuuri esiletoomine. Nauding, mida valust kogetakse, eeldab turvalisust, nõusolekut ja kontrolli. Nõusoleku puudumisel ei räägi me BDSM-ist, vaid väärkohtlemisest.

Minu kliendid küsivad aeg-ajalt, kas soov füüsilist ja/või psühholoogilist valu kogeda on okei või teevad need soovid inimestest perverdid. Või on need märgid läbitöötamata traumadest? Esiteks tahan täpsustada, et Eestis on mõistega „trauma“ liiga kergekäeliselt ümber hakatud käima, teiseks lükkavad uuringud ümber väite, et BDSMi praktiseerivad inimesed jõuavad selleni läbi trauma või et neil on rohkem vaimse tervise probleeme kui neil, kes ei harrasta BDSMi.