FOTO: Erakogu
Olen juht olnud paar aastat ning selle ajaga väga autoistme külge kasvanud. Igakuised kulutused ja vähene liikumine, mis see endaga kaasa toonud on, pole kaugeltki sama toredad. See on pannud mõtlema – kas tänapäeval, kus leidub mitmeid sõidujagamise rakendusi, on isiklik auto üldse tingimata vajalik?
Kas mul jäi enne auto ostmist kunagi kuskile minemata? Ei. Kas võiksin praegugi ühistranspordi ja kondimootoriga oma sõidud ära teha? Teoreetiliselt jah. Aga olen siiski mugavuse ori. Kui ratsu juba ustavalt maja ees seisab, ei ole ma kuigi osav veenma end külmal varahommikul 500 meetri kaugusele peatusesse jalutama. Muidugi on ka päevi, kus päevakava lihtsalt soosib sõiduki olemasolu, sest on vaja liikuda kiiresti kuskile, kuhu buss ja rong nii mugavalt ei vii.
„Pidupäeva“ tõld
Otsustasingi võtta vastu väljakutse ja ühel neist kiireloomulistest päevadest teeselda, et mul ei ole enam minu Hõbenoolt, nagu oma autot hellitavalt kutsun. Kuigi pigistasin tema ees tõepoolest silma kinni, ilmus 10.15 maja ette teine ustav ratsu. Valget värvi. Palju keskkonnateadlikum isend. Mitmetes kordades uhkemat marki. Nii et kui viimaseid kodinaid kokku pakkisin ja hetkeks pilgu tänavale lõin, nägin juba möödujate päid pöördumas, et mu uut sõpra imetleda.
Tõsi, „minu oma“ oli ta ainult järgmiseks pooleks tunniks, mil sõitsin kesklinna kontorisse. Selleks olin päev varem alla laadinud ELMO rakenduse ja ta tund varem endale maja ette tellinud. Võinuksin valida ka mõne lihtsama ja odavama margi, aga teate ju küll mind – kuna polnud õnnestunud enne Tesla roolis istuda, tuli võimalust kasutada. Ma pole küll suurem asi matemaatik, aga tõenäoliselt mu arvutuskäik ei valeta – kui suurem osa ajast liigelda autota, võib neil loetud päevadel endale elegantsema tõlla lubada küll.
Kasutamisega saab hakkama ka minusugune neandertallane
Olgu öeldud, et uuel sõbral õnneks hilinemisega probleeme pole. Oli kohal isegi viisaka ajavaruga. Seal ta nüüd siis seisiski. Avasin äpist uksed ja astusin aga sisse. Oot! Kas nii lihtsalt siis käiski? Ma ei tea, kas probleem on minus, aga olen oma loomult paras neandertallane ja küllaltki arg midagi uut katsetama. Eriti kui jutt puudutab tehnikat. Kogu aeg on hirm, et keeran midagi lootusetult vussi. Aga kui minusugune käpard hakkama sai, peab asi olema lihtsamast lihtsam. Ja oligi. Enne veel, kui sõitu alustasin, lasin pilgul üle auto käia. Kõik läikis nii väljast kui ka seest! Võib-olla taas tavainimesele ootuspärane vaatepilt, aga ma ei hakka teesklema, et olen üks neist, kelle auto näeb kiirel töönädalal välja nagu äsja esindusest välja sõitnu. Oo ei! Kaugeltki mitte! Hea, kui kodu ise korras püsib.
Ja teele me vurasimegi. Kui tavaolukorras oleksin samal ajal peas kokku löönud keerulist tehet – mis kell peaksin jälle kontoriuksest välja astuma, et vantsida kõigepealt lähedalolevasse parkimismajja seitsmendale korrusele ja vurada siis kella üheks Vanamõisasse intervjuule, siis nüüd seda muret polnud. Olin juba hommikul äpist kinnitanud ka oma järgmise sõidu ehk auto kella 12.15-ks otse töökoha ette tellinud. Niisiis sain sõitu (aga ka eesootavaid töötunde) täiel rinnal, rahuliku südamega nautida. Sellise hõlpeluga võib ju täitsa ära harjuda, mõtlesin omakeskis.
Kiire päeva kiirabi
Kell 12.15 seisiski uus auto sealsamas, kuhu vana ennist maha jätsin. Intervjuule sõit oli niisiis valutumast valutum. Null muremõtet peas, vurasin linnast välja Vanamõisasse ja sama targalt tagasi. Parkisin masina jälle kontori ukse ette ja suundusin käbekähku uute töökohustuste juurde, mis mind juba arvuti taga pikisilmi ootasid.
Kell 16.30, kui hetkeks kella vaatasin, taipasin, et peaks kojusõiduks auto ära tellima. Võinuksin minna ka ühistranspordiga, aga kuna olin lubanud käia haiget sõpra poputamas (mis eeldas ka toidupoest läbi käimist) ja tahtsin jõuda ka trenni, oli aeg jälle rohkem arvel. Paar klikki ja tõld lubas kell 17.45 maja ees olla. Oligi. Kõik kohustused said täidetud ja päev õhtusse veeretatud enda autot kordagi liigutamata ning mis veel olulisemgi võit, lume alt välja lükkamata. Ja nagu ELMO rakendus hiljem numbrid kokku lõi, siis seda kõike ka oluliselt keskkonnasõbralikumalt kui iseenda autoga.
Mida eksperiment siis tõestas? Kui varem olin isikliku auto vajadust põhjendanud ikka nende kiirete päevadega, siis pean tunnistama, et eks see tegelikult üks suur hädavale oli. Pärast ELMO rakenduse testimist taipasin, et nende paari korra jaoks kuus ei vaja küll inimene ilmtingimata oma sõiduvahendit. Isegi kui valid neiks päevadeks luksuslikuma klassi sõiduki, ei tule kulutused siiski pooltki nii suured kui igakuised bensiini-, hooldus- ja mis seal salata, ka ootamatud remondikulud. Pealekauba, nagu juba ütlesin, on ühistranspordi ja kondimootori kasuks hoopis lihtsam otsustada, kui sul ei seisa auto pidevalt kutsuvalt maja ees.
Mis kõige huvitavam, teenus on täiesti saadaval ka Tartus! Nii et kui Lõuna-Eestisse puhkama või tööasju ajama sõita, ei ole ka piirkonnas ringi tuuritamiseks tingimata oma autot vaja.
Tulles tagasi pealkirja juurde – kas mul on siis vaja isiklikku sõidukit? Ma arvan, et me kõik juba mõistsime, et ega vist küll.
Mine osale AS loosis ja võida Elmo Rent krediiti.
