Su nägu ei kõla tuttavalt

Mõnele ei jää meelde nimed, teisele näod. Mina kuulun viimaste sekka. Vaevalt leidub midagi hirmsamat kui olukord, kus pean rahvarohkes kohas kohtuma kellegagi, kelle pilti olen vaid põgusalt näinud. Kuidas ta küll ära tunda?! (Tänapäeva kohtingumaastikul poleks mul vist palju lootust.) Miks on nii, et mõnele lihtsalt pole nägudemälu antud?

„Riina, vaata vaid! Sa oled nii suureks kasvanud!“ kõnetas teismelist mind kontvõõras suveniirimüüja. Olin äsja sõbrannaga, keel vestil, oma kodulinnast ühe vaatamisväärsuse juurde vändanud ja uudistasime nüüd moe pärast kohalikku meenekraami. Vähemalt ei pea müüja mind vargaks, mõtlesin. Oli ta ju hetk tagasi heitnud mulle sedavõrd kahtlustava pilgu, nagu oleksin vahepeal salaja mõne puidust võinoa hõlma alla pistnud. Aga ei, ta lausa teab mind, ja veel nimepidi! Naeratasin viisakalt, püüdes samal ajal kolistada läbi kõige sügavamaid mälukambreid. Aga tee või tina, tuttav ei paistnud sellel näolapil silmavaade ega ükski naerukurd. Alles hiljem lõi lambike põlema. Too vanem daam pidi olema minu kunagine vanavanemate ületeenaaber, kelle suveniiriputka jäätisekülmiku ust sai liigagi tihti logistamas käidud.

Eks kümme aastat on jätnud jälje meisse mõlemasse, lohutasin end. Aga adekvaatset põhjust, miks ma pole senini suutnud tuvastada toda tumedates riietes meest, kes on mind juba kahel korral õhtustel jalutuskäikudel nimepidi tšautanud, ma ei leia. Mõnevõrra lohutab teadmine, et lisaks kehvale nägudemälule olen ma üle keskmise kanapime.