Iluuisutaja Eva-Lotta Kiibus: noorena on keeruline aru saada, miks täiskasvanu su peale röögib. Mina ajasin sarved püsti ja üritasin enda eest seista

Iluuisutamine on natuke nagu ballett, ütleb Eva-Lotta Kiibus. Teatriloožist on kõik imeilus, kuid sulgkergete hüpete ja õhkõrnade tüllseelikute taga peidavad end tihtipeale valu ja pisarad, siniseks muljutud jalad ning õelalt salvavad sõnad. Uisujääl ei liugle ainult valged, vaid ka mustad luiged.

Eva-Lotta – iluuisutaja, olümpialane ning kahekordne Eesti meister naiste üksiksõidus –, tähistas hiljuti oma 20. sünnipäeva. Uisud olid tal selleks ajaks juba kuusteist aastat jalas olnud. Algkoolis hakkas ta unistama olümpiavõitjatiitlist, kerides aga kümmekond aastat edasi, sai unelmast reaalne siht, mille suunas liuelda. „Hüpata üle enda varju, on midagi kirjeldamatut,“ vaatab ta praegu olümpiasõidule tagasi.

Et uisusaapad on naise jalatsiriiulile kuulunud pea terve elu, siis sellist klassikalist meenutust „kui suureks kasvan, siis tahan politseinikuks saada“ Eva-Lottal mälualbumist võtta polegi. Nõnda kaua, kui mäletab, on tema unistustel olnud alati siuhti! sälkuvad uisurauad all.