Väike maja suure köögiga

Nii on defineerinud õnne Alfred Hitchcock. Sama retsepti järgi on valminud kokandusentusiasti Paula Särekanno maja, kuhu pliit sai välja valitud juba enne, kui vundamendi valamiseks läks.

„Kas olen ikka õiges kohas?“ jõuan viivuks mõelda. Kõneluse iseendaga peatavad ukse vahelt hõljuvad aroomid, mis annavad kinnitust, et nii see tõepoolest on. Äsja on ahjust väljunud hõrk moonipalmik. Küpsetise autor seisab lävepakul ja nagu kokandusentusiastile kombeks, utsitab juba enne, kui jõuan jope seljast visata, süsivesikute järele haarama. Samal ajal heidab mulle teisest toast umbusaldava pilgu Garfieldi karva, aga kuulsa nurrumootori märgatavalt sihvakam versioon Ats, kes mõtleb hetkeks ja tuleb siis samuti tutvust sobitama.

Olen tulnud Vanamõisasse. Siin elab Paula, kes oma igapäevatöös on turundaja, aga rohkematele tuttav retseptimeistri ja raamatu „Lihtsus kokakunstis“ autorina. Kui naise nimi ja tegemised pole mullegi päris võõrad, siis tema kodukandist tean varasemast täpselt nii palju – või vähe –, et suviti toimub siin legendaarne laadatrall. Viis aastat tagasi, kui Paula esimest korda jala krundile tõstis, ei hiilanud temagi palju paremate teadmistega. Oma tolleaegse elukaaslasega olid nad ringi vaadanud nii Tallinna sees kui ka külje all, kuni üks juhuslik müügikuulutus juhatas siia. Siia, kus veel tookord oli vaid igav liiv ja tühi väli. „Aga krunt on krunt. Tegime lihtsalt pisikese tiiru,“ meenutab Paula. Äratundmiseks sellest piisas. Kui minekule sätiti, tehti kõne pakkumise juures olevale numbrile. Hääl telefonis vastas, et põllul kondajad ei jäänud talle märkamata, ja kutsus tagasi. „Mul on siin veel krunte. Pöörake ringi, ma näitan.“