Riik, mis on ajaloos meelitanud kohale kunstnikke ja kirjanikke, tänasel päeval aga ärimehi, seiklejaid ja päevapõgenikke

„Kõik on nad siin segamini – araabia rahvamehed, berberi hõimude esindajad, kõrbeelanikud, igat seltsi neegrid,“ kirjutas 1928. aastal Marrakechi külastanud Friedebert Tuglas reisikirjas „Teekond Põhja-Aafrika“. Välisel vaatlusel on vähe muutunud, vaid hulk päikesest roosasid turiste on juurde tulnud, lisamaks uusi värvivarjundeid medina punaste müüride vahele.

Marrakech, Punane Linn, on alati olemas olnud. See sai 11. sajandil pealinnaks sellele, mis oli Almoraviidide impeeriumi algus. Berliin ja Madrid olid pärast seda külad veel sajandeid, London ja Pariis väikesed jõesadamad. Kuid kunagine kuum kõrbelinn on saanud konditsioneeritud puhkusepaigaks, kust leiab maailmatasemel galeriid ja muuseumid, restoranid ja golfiväljakud ning medina müüride kõrvale kerkinud moodsad klaasist ja betoonist majad, mis ei erine millegi poolest mujal maailmas leiduvatest.

Kuulujutud, kuked ja kanad