Treener Shalini Mody: sellistel hetkedel on mul enda pärast häbi – kas ka mina olen samamoodi reageerinud?

Aasta alguses sain ma 35. Pärast kolme ränka kaotuseaastat tundsin, et vajan oma ellu rõõmu. Seega otsustasin, et tähistan juubelit ja teen seda suurelt – oma kaunis vanematekodus, mida kutsun päikesepaleeks.

Kui jõudsin sünnipäeval Tartusse, oli õhk kevadine ja täis lootust. Päev oli küll karge, aga ilus. Kodulinna sisse sõites olin nii ametis sünnipäevaõnnitlustele vastamisega, et ei pannud tähelegi, kui kallim oli auto juba ära parkinud ja oli aeg välja astuda.

Tõstes silmad ekraanilt, märkasin, et ta oli parkinud Lossi tänavale ajalooinstituudi maja ette. See on hoone, kus käisin terve oma bakalaureuseõpingute aja. Alguses viis mind sinna ema, viimasel kursusel sõitsin aga, roheline vahtraleht aknal, ise kohale, samal ajal süda sees värisemas, et ema auto teekallaku pealt alla ei veereks.

Võtsin ette ja kõndisin oma lapse- ja noorepõlve radadel – veetsin aega raekoja platsil ja õhtul Vanemuise kontserdimajas, kus olen esinenud kordi ja kordi ning mille lavataguseid käike tunnen paremini kui lihtsalt külaline, kes tulnud etendust nautima.

Järgmise päeva lõunal jõudsin vanematekoju ja lihtsalt ohkasin. Päike sillerdas ja suur pidu ootas ees. Minu ema ja isa olid selle maja ehitamisel nagu kunstnikud: idamaine mõisalik hoone, mis kõrgub keset põldu, et päikesel oleks võimalus helkida kaunitel India siidvaipadel ja Epp-Maria Kokamäe müstilistel inglitel. Täna paistis päike ka kahele pildile kaminasimsil – minu inglitele, vanematele, kes elavad taevas.

Kui meeleolukas pidu sai peetud, sõitsin kallimaga oma unistuste sihtkohta, Maldiividele. Kõlab ideaalselt, eks? Oligi, kuid tekitas ka palju mõtteid ja tundeid.

Ma isegi ei tea, miks just see koht on olnud mu mõttes nii kaua. Mu kallis David oli algul natukene kahtlev – temas elab suur seiklejahing, kes igatseks külastada saart, kus elavad vibudega pärismaalased. Ilmselt võis ta mu näoilmest järeldada, et sinna me ei sõida, vähemalt mitte praegu.