„Ma ei ole allaandja! See, et mul üks käsi ei funka ja jalg töötab tänu ortoosile, ei peata mind,“ ütleb 26aastaselt insuldi saanud Karmel Pea, kes treenis mõned päevad pärast juhtunut juba haiglavoodis kõhulihaseid ja unistab maratoni läbimisest.
Karge ja ilus novembrikuu hommik. Personaaltreener Karmel on üle pika aja üksinda jõusaalis ja otsustab end premeerida sel puhul oma vaieldamatu lemmiku, jalapäevaga. Ta on jõudnud kaks harjutust ära teha ja liigub kolmanda masina juurde. Kuigi tunneb, nagu koivad oleksid pisut lödid all, kirjutab selle juhusliku anomaalia arvele ja jätkab treenimist. Sedakorda jala taha viimise harjutusega. Nüüd tunneb ta selgelt, kuidas paremas jalas pole enam samavõrd jõudu nagu vasakus. Ka sama külje käsi suriseb veidralt. Järgmine hetk püüab ta parema käega masinast haarata, aga see püsib vankumatult kõrval. Nüüd tõuseb paanika. Karmel kutsub ruttu sõbra järele ja jookseb riietusruumi. Ta viskab oma kodinad ühe käega kotti, tõmbab luku hammastega kinni ja kiirustab klubist välja. Mõne hetke pärast autosse istudes püüab ta naervale sõbrale oma seisundi tõsidusest märku anda, kuid suust kostab vaid arusaamatut lalinat. Sellest hoolimata laseb naine end esialgu koju, mitte haiglasse sõidutada. Kui ta mõne aja pärast siiski kiirabiautos lesib, pilt silme ees virvendamas, tahab ta kõigest väest mureliku näoga brigaadiliikmele öelda: „Kõik saab korda!“
