Tallinna öölinnapea Natalie Mets vestlustest klubiesindajatega: narkootikume lihtsalt ei proovita, vaid pigem on need peorutiini osa

Asjatundjad tõdevad, et Eestis ei tarbita uimasteid ainult räbalais ja prügikastide taga, vaid ka otse kuldkandikutelt, smokingute ja küütlevate kleidisabade välkudes.

Võisin olla 13, kui vaatasin koos vennaga kultusfilmi „Reekviem unistusele“ – siiani üht oma lemmikut, mida ei tahaks kunagi enam näha. See oli porilombist vastu vaatav peegeldus närusest elust, kus trööstituses püherdamine ei lõpe mitte põrgu eeskojas, vaid umbse ballisaali keskel, kohe süstlakujulise lühtri all, kõdunenud unistuste, Jared Leto asfalthalliks nõelutud veenide ja odavalt müüdud ihu keskel. Darren Aronofsky dirigeeritud leinamissa oli üheaegselt õudselt mõjuv ja kohutavalt eemaletõukav. See oli allakäigu keerdtrepp, millel libastudes maandud kohe kõige madalamal astmel.

„Ega mitte keegi, kes proovib esimest korda kanepit, arva, et lõpetab, süstal veenis,“ ütleb sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu. Oma töös näeb ta iga päev inimesi, kes on otsustanud proovida, kuid ei suuda enam loobuda. See on uimastite paradoks – mul oli ju nii hea olla, miks ma ei võiks seda tunnet veel kogeda? Ja tõepoolest, on neid, kes proovivad, elavad õhtu maailmavalitsejana ega jää sõltuvusse. Kuid on ka teisi, kes tõmbavad ninna justkui annuse kiirlaenu, mida tasudes maksad juba kõigega, mis sul on. Halvemal juhul elu endaga.