Anne & Stiili peatoimetaja Kelly Kipper California roadtripist: olin kindel, et saame sellest motellist kirbud, aga läks nii, et...

Tere, mina olen Kelly ja ma olen jänespüks. Kui koostada mõnus assortii asjadest, mida ma kardan, saaks mitmekülgse vaagna, alates sellest, kuidas ma pelgan, et pole piisavalt hea (ema või kirjutaja – vali ise!), kuni kõiksugu sitikate-mutukateni välja.

Viimastega seoses meenub üks naljakas lugu. Natuke nagu manifesteerimine, aga vales suunas. Nimelt olime venna ja sõpradega Californias roadtrip’il. Ühel õhtul läks ootamatult kiirelt pimedaks ja meil tuli leida peatuspaik. Varsti terendaski eemal silt „Motel“, selline, mis juba natuke surmale võlgu – vahepeal veel viimaste hingetõmmetega hõõgus, siis aga vajus sääseparve meenutava pinina saatel täielikult kustu.

Pisikeses „lobby’s“ tervitas meid sassis soenguga väike mehhiko poiss, kes ennast kõrgete külaliste saabudes kibedasti kratsis. „Siin on jube kahtlane, lähme ära,“ ütlesin teistele. Vastu kõlas tol hetkel ainuvõimalik küsimus: kuhu? Okei, üritasin olla veenvam: „Me saame siit raudselt kirbud.“ Selle peale pööritas vend vaid silmi ja liikusime oma äsja broneeritud kahe nariga palee suunas. Parkida sai otse ukse ette – nagu filmis. Võimatu oli mitte märgata kõrvaltoa ees seisvat pehmelt öeldes päevi näinud Buick LeSabret – tolmune nagu Arizona kõrb ning roostes kui kuuri all seisnud plekkämber, dekoratsiooniks tagaklaasi all laotuv lai valik eri suuruses piibleid. „Okei, me kõik saame surma!“ oli mu järgmine ettekuulutus. Seekord pööritasid kõik silmi.