Soome vanuselt teine linn on ehitatud selleks, et välismaalastele muljet avaldada

Helsingist ida pool laiub paljudele tundmatu Soome, metsik ja avastamata maa, mis kord võtab põlvist nõrgaks oma otsekui mõnest muinasjuturaamatust maha joonistatud vaadetega, järgmisel hetkel aga niidab jalust tselluloositehaste haisuga.

Räägitakse, et ükskõik, kas lähened Porvoole mööda maad või vett, linna visiitkaardiks olev kirik, mille ajalugu ulatub 13. sajandisse, on kõrgel künka otsas näha. Selle all laiub värviline väike linn, mille majad peidavad endas kuhjaga ajalugu ja mõnusaid kohvikuid, galeriisid, hotelle, disainipoekesi. Soome kaks vanimat tänavat Jokikatu (Jõe tänav) ja Välikatu (Vahe tänav) viivad Raatihuoneentorile (Raekoja platsile), mille iga kivi võiks oma elust paksu ajalooraamatu kirjutada.

Ka kõige parema tahtmise korral ei oleks mul pilkases pimeduses läbi bussiakna midagi näha, nii et unustan Soome korraks ära ja lasen end raamatul viia hoopis teise maailma, soojemasse ja valgemasse, kus peategelaseks ei ole mitte pimedus rannikulinnade vahel, vaid helikopterite järele hull olev naine, kes armub sarimõrvarisse. Olen just jõudnud kohani, kus armastatu on kinni peetud, taskus paari prostituudi rinnad, kui järsult pidurdanud buss mind pisikese Porvoo südames reaalsusesse raputab. Kui palju Skandinaavia krimisid lugeda, siis äsja loetu muutubki pealtnäha idüllilise Soome väikelinna stereotüüpseks kirjelduseks. Kui ülejäänud reisijad on kähku kadunud taksodesse ja ööpimedusse, ei vaimusta mind mõte Porvoost enam üldse nii palju kui tunni eest Helsingis bussi peale istudes.