Need vanad armastuskirjad

Viimasel aastal pole ma just eriti säranud oma tugevuse poolest. Ja ei – ma ei mõtle siin kõhulihaseid ega vormis tuharaid, vaid emotsionaalset selgust ja võimekust. Minu viimase aasta on täitnud intensiivne teraapia, koos tunde väldanud aruteludega oma kaaslase ja parima sõbra seltsis. Minus elas juba mõnda aega tunne, mida ma polnud varem kogenud – tunne, et kaotan võime näha elu ilu.

Ühel krõbedal kevadhommikul ärkasin üle pika aja kergendustundega. Olime märtsiks käinud kaaslasega sel aastal juba kolmel reisil. Tunnetasime selgelt, et kodust ära olemist on olnud liiga palju. Mina aga olin jõudnud kohta, kus isegi teraapiasse minemine ei tulnud kõne alla.

Möödus nädalaid, kus ma vastasin igal hommikul oma kallima küsimusele, mis mind täna ees ootab, et ma ei tea. Naeratasin ebalevalt, püüdes varjata ebamugavust ja läbikukkunud naise tunnet, mõeldes endamisi, et pagan – ma ju tõesti ei tea. Ma ei tea, milleks ma täna suuteline olen? Kas ma üldse millekski suuteline olen?