Maa tuleb täita...

...lastega, kui järgida Hando Runneli kirjutatud laulusõnu. Järglaste saamist peetakse sageli naise tähtsaimaks „ülesandeks“. Aga on neidki, kes ei ole beebiprojekti oma ellu sisse kirjutanud, kes on otsustanud panustada maailma muul moel ega ole seepärast kuidagi vähem naised.

Ometi ei hakka 30. eluaasta piirimaile jõudes naise bioloogilisel kellal valvsalt silma peal hoidma mitte ainult lähedaste ring, vaid ka võõrad onud poliitikutoolis. Ühiskondlikult kahjulik element, kisendab üks. „Küll sa veel muudad meelt! Ja siis võib olla juba hilja,“ kasutab teine ähvardavat tooni. Kolmas valib motiveerivama lähenemise: „Sa ei saagi enne valmis olla. Emainstinkt lööb välja alles siis, kui beebi lõpuks rinnale tõstetakse.“ Aga kas ikka lööb?

Jana (30) on veendunud, et temal mitte. Väikese tüdrukuna askeldas temagi kodus ringi, nukuke kordamööda vankris ja süles, soovides, et ühel päeval oleks plastmassist lapsekujul hing sees. Nii tegid ju kõik eakaaslased. Ta imetles vanaema imekauneid oranže kiharaid ja unistas, et ehk saab temagi kunagi punapeast tütre. Kui ilmnes, et memm on tegelikult blond, kes külastab lihtsalt sageli juuksurit, oli pettumus suur. „Mõtlesin veel, et kui punapead ei tule, siis ma ei tahagi,“ naerab Jana. Mida suuremaks tüdruk kasvas, seda enam hakkas ta mõistma, et nali naljaks, aga nii on – lapsesaamine ei ole talle. „Ma ei mäleta, kuidas gümnaasiumis oli, aga ülikooliajal jõudsin arusaamale, et ei taha sünnitada.“ Toona arvas Jana, et kui ühel päeval peakski „isu peale tulema“, läheks ta lapsendamise teed. „Ajaga sain aru, et tegelikult ma ei taha ka siis. Mitte et mulle ei meeldiks lapsed – väga meeldivad –, aga ma ei taha seda vastutust. See nõuab palju aega, raha, vaimset ressurssi, mida saaksin kasutada efektiivsemalt.“