Emafilosoofia

„Kas beebi on elus?“ küsin tasasel, võimalikult rahulikul häälel, kui mu ratastega voodi lifti libistatakse. Vastust ei tule, saan vaid tumma kaastundliku pilgu rohelistes rõivastes anestesioloogiaõelt.

Kui lifti uksed taas avanevad, sõidab voodi raketina edasi, mina jälgimas sünnitusmaja laes põlevaid tulesid. Küll on eredad, nagu kosmoselaevas, mõtlen, üritades samal ajal suruda kurgust alla nutu- ja paanikasegust klompi, suurt nagu rändrahn. See ei pidanud ju nii minema. Kas keegi saaks helistada mu emale ja öelda, et ta viiks selle väikese valge beebivoodi ära... Palun. Korjaks kõik need pehmed lelud kokku, pakiks pisikesed püksid igaveseks kohvrisse. Ma ei suuda neid näha, kui astun koduuksest sisse ilma beebita.

Põmm! Tuimesti hakkab mõjuma. Magan. Ärgates kuulen kellegi nuttu. Läbi udu silmitsen imepisikest keha lebamas tema isa paljal rinnal, nahk naha vastas, üritamas kasututest nisadest piima kätte saada.