JÄRJEJUTT | VIII osa: elan päikeselises Provence’is, aga ikka teen samu vigu

Kuigi taban end pidevalt mõttelt, et küll oleks mõnus lihtsalt jalad seinal elu nautida, hakkab mulle aina selgemaks saama, et isegi kui see kunagi teoreetiliselt võimalikuks peaks osutuma, siis praktikas minuga sellist asja naljalt ei juhtu.

Mul on ebanormaalne komme leida rohkem põnevaid projekte, kui ma hallata jõuan. Seda kiiksu pole suutnud murda ka päikeselisse Provence’i kolimine. Loogiline ka, olenemata elukohast jääb inimene ju ikka samaks. Selle kohta ringles mõne aja eest isegi üks humoorikas sotsiaalmeedia trend, mida saatis tekst: „Kas sa arvad, et uude kohta kolimine lahendab kõik su probleemid? Ei lahenda! Sa halad lihtsalt ilusamas kohas!“ Kirjutan alla!

Pean ennast äärmiselt kohusetundlikuks inimeseks, kes lubatud tähtaegadest nui neljaks kinni peab. Ometigi kihutan ma praegu, kaks päeva pärast sellesama artikli tähtaega, kiirrongiga 300 km/h Pariisist Provence’i poole ja lasen pöialdel teksti telefoni toksides käia, sest mu arvuti on kodus. Kodus arvutis ootab mind aga raamat, mida siinsest Provence’i elust ja provanslaste elukunstist kirjutan. See on pooleli ja vajab pidevat tähelepanu, sest emotsioonid kogetust tuhmuvad, kui neid kohe kirja ei pane, ja on tõsine oht, et alles jääb vaid juhtumiste kuiv kronoloogiline jada.