Pean ennast äärmiselt kohusetundlikuks inimeseks, kes lubatud tähtaegadest nui neljaks kinni peab. Ometigi kihutan ma praegu, kaks päeva pärast sellesama artikli tähtaega, kiirrongiga 300 km/h Pariisist Provence’i poole ja lasen pöialdel teksti telefoni toksides käia, sest mu arvuti on kodus. Kodus arvutis ootab mind aga raamat, mida siinsest Provence’i elust ja provanslaste elukunstist kirjutan. See on pooleli ja vajab pidevat tähelepanu, sest emotsioonid kogetust tuhmuvad, kui neid kohe kirja ei pane, ja on tõsine oht, et alles jääb vaid juhtumiste kuiv kronoloogiline jada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid