Kristina Šmigun-Vähi emadusest: ütlen tihti lastele aitäh, et olemas olete. Ma ei kujuta ette elu, kus oleksin üksi või ainult abikaasaga

„Ma olen avatud, aga hästi aus – kui mulle midagi ei meeldi, siis ütlen,“ lausub Kristina Šmigun-Vähi, pilgutamata, otse silma sisse vaadates. Iseendast rääkides kasutab ta tugevaid sõnu: konkreetne, karm, vankumatu. Kuid elu olulisi otsuseid puudutades liigub kompassinõel tunnetele. „Elus on alati kaks külge. On head ja on halba. Nõnda minulgi.“

Leppides kokku intervjuud, viskab Kristina õhku mõtte vestelda liikudes. Näen vaimusilmas, kuidas üritan – käsi diktofoniga pikalt ees – tempokalt liikuva parlamendiliikmega sammu pidada. Kolleegid muigavad, et peaksin olema õnnelik, et me suusatama ei lähe – siis tuleks sellest üks väga lühikene lugu.

Nõnda kohtumegi hoopis kohvikus, kuhu Kristina saabub ennustatud reipal sammul. „Kui pean liikuma kolme kilomeetri raadiuses, püüan alati jala minna,“ räägib ta kallistuse saatel. Must mantel, must peapael, ronkjad küüned ja samas toonis sääristega palistatud püksid. „Oleksin ma teadnud, et täna on nii tuuline, siis oleksin pannud kevadkarupükste asemel talvised,“ muigab ta lõbusalt.