JÄRJEJUTT | IX osa. Hämmeldunud prantslannast tuttav: teil ei olegi Eestis aperitiivi? Millal te siis krõpse ja tapenaadi sööte?

Istun maniküüris. Ma ei tea, mis põhjusel, aga mul on siin töötava kahe maniküürija Clara ja Patricia jutust erakordselt raske aru saada. Kas nad kasutavad väga palju slängi või on nende aktsent väga Provence'i pärane, igatahes tunnen end selles Aixi vanalinna madalate lagedega salongis istudes nii, justkui oleks minu prantsuse keele oskus läbinud taandarengu.

Oma igakuist suurepärast tasuta võimalust keelt praktiseerida ei tahaks siiski käest lasta ja võtan end kokku. „Kui mind on kutsutud prantsuse koju aperitiivile, siis mida oleks viisakas kaasa võtta?“ uurin minu käte kallal toimetavalt verinoorelt Claralt. Tegelikult on mul tõepoolest sellele küsimusele vastust vaja teada, sest oleme oodatud aperitiivile, mille üks osapool on küll eestlanna, aga tema elukaaslane ja kombed on kohalikud. Olen loetu ja kuuldu põhjal kokku pannud, et aperitiiv on väike seltskondlik koosviibimine klaasi veini või mõne muu lahjemat sorti alkoholi ja pisikeste snäkkidega, mis eelneb õhtusöögile. Olles sellisele sündmusele kutsutud, on viisakas jääda külla maksimaalselt tunniks või pooleteiseks. Pärast seda lähevad külalised oma teed ja pererahvas hakkab õhtust sööma. Mulle see mõte meeldib. Tahaksin tihti sõpru näha, aga pidulikule õhtusöögile kutsumiseks pole aega või energiat. Aperitiiv on seega hea lahendus.

Kuna Clara on nii noor, et elab veel vanemate juures, hõikab ta üle toa: „Patricia, mida sina ütleks, mida on viisakas aperitiivile kaasa võtta?“ „Pudel veini,“ hõikab elukogenum naine minu selja tagant. „Aga maasikaid või puuvilju või midagi väikest söödavat?“ uurin mina edasi. „Kui see on apéritif dinatoire, siis küll, aga lihtsalt aperitiiviks pole muud vaja kui üht pudelit veini,“ selgitab Patricia kohalikke kombeid.